Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.
äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,53,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja. Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 33,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult
Emakas koosneb kahest viljalehest, kaks seemnealget. Õis, kaasa arvatud emakaümbrine meenäre on tolmeldajatele hästi avatud. * Eriti iseloomulik on vilja arenemine ja ehitus. Valmimisel paisub sigimik ja hakkab pikkisuunas lõhenema, kuni eemalduvadki eri viljalehtedest tekkinud poolmed üheseemnelised osaseemnised. Osavilju nim ka ripikuteks, sest nad jäävad viljalehtede siseseinast tekkinud haruneva kandja karpofoori külge rippuma. Seeme liibub tihedalt viljakesta külge nagu seemnistel või on viljaseinaga koguni kokku kasvanud nagu teristel. Vilja tervikuna nim kaksikseemniseks. Vilja pinnal tekivad mitmesuguse läbilõikekujuga harjad roided, mis sisaldavad juhtkimpe ja õlikäike; roiete arv ja ehitus on oluline tunnus selles sugukonnas. * Lõhnavate eeterlike õlide tõttu kasut paljusid sarikalisi toitude maitsestamiseks ja parfümeerias. Paljusid liike kultiveeritakse ammustest aegadest juurvilja-, sööda-, maitse- ja lõhnataimedena
Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.
annaabi.ee 
