kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. SEEBI VALMISTAMINE Seebi keetmisprotsess koosneb kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimub seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsionide kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine on lõpetatud lastakse seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid. Keemikutarkust. Rasvade (glütserooli triestrid C11C19 alifaatsete rasvhapetega)
Loksutada 5 min ning jätta seejärel seisma. Tekib kaks kihti- ülemine kiht bensiin ning alumine alkohol. (vt joonis 3) Eraldada kihid pipetiga ning bensiin valada katseklaasi. Leelise toime klorofüllisse Saadud bensiinile lisada 0,5 g NaOH. Sulgeda katseklaas korgiga ning intensiivselt loksutada. Peale loksutamist jätta seisma. Kihid sadenevad seekord vastupidiselt- üleval bensiini kiht, mis sisaldab karotiini ning all alkoholi kiht, mis sisaldab leelise toimel seebistunud klorofülli ja lisaks veel ksantofüll. (vt joonis 4) Joonised Joonis 1. Uhmerdamine Joonis 2. Filtreerimine Joonis 4. Joonis 3. Jooniste autor Liina Koppelman Pigmentide tähtsus 1. Klorofüll Klorofüll ehk leheroheline, esineb taimede kloroplastiidides koos karotiini ja ksantofülliga, alamail taimedel kromatofoorides sisalduv pigment, mis annab taimedele rohelise värvuse
ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasvakasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega, vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsjonite kaupa ja seejärel 5 seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Erinevalt külmtöötlusest, kus seebistumine toimub alles peale õli ja leelise valamist vormi, toimub kuumtöötlusel seebistumine kohe peale töötlemist.[10] 8 Kuumtöötlus protsessil kuumutatakse ja segatakse leelis ja rasv, natuke enne keemist(80-100 0 C), kuni seebistumine on lõppenud. Kogenud seebi valmistaja saab sellest aru kas segu maitse järgi või visuaalselt. Seebi maitsmine ei ole soovitatav, sest kui segu ei ole seebistunud on see söövitava mõjuga.[10] Keedetud kuumtöödeldud protsessi eelis seisneb selles, et leelise kogus ei pea olema teada täieliku täpsusega. Keedetud kuumtöödeldud protsessil segu keedetakse(+100 0C) ja peale seebistumist tekkiv "puhas seep" sadestatakse saadusest, lisades tavalist soola ja kuivatades liigne vedelik. Liigne vedelik eemaldab mustuse ja rasva värvuse, et jääks puhas seep, mis on pea täielikult ilma glütseriinita. Kuum, pehme seep valatakse vormi.[10] 5
Adsorptsioon Tselluloosikiul on märgatav adsorptsioonivõime metalliioonide suhtes. Leeliselises keskkonnas on adsorptsioonitsentriteks tselluloosi karboksüülrühmad. Ioonide valentsuse suurenemisel adsorptsioon kasvab. Pesul omab praktilist tähtsust Na+- ioonide adsorptsioon, sest see toob kaasa leelise kadu pestud massiga. Vahutamine Vahutamine tekitab pesul suuri raskusi ( eriti trummelfiltritel ). On tingitud pindaktiivsetest ainetest, esmajärjekorras seebistunud vaik- ja rasvhapetest. Seebid vähendavad vee pindpinevust leelise ja õhu kokkupuutepinnal ja seetõttu adsorbeeruvad pinnakihis, moodustades tugevaid kilesid, mis ümbritsevad õhumulle. Musta leelise vaht on erakordselt püsiv. Isekustumine võib kesta ööpäeva ja isegi auruga töödeldud vaht võib seista veel 6 - 8 tundi. Vahuga võitlemise efektiivseks mooduseks on selliste pindaktiivsete ainete sisseviimine, mis on seebist suurema pindaktiivsusega, kuid
annaabi.ee 
