on kätte saada see päris seep. Valminud seebisegule tuleb lisada väikestes kogustes soola, mille toimel segu vedeldub ning seejärel hakkab seep pinnale tõusma. Neljandaks etapiks võib nimetada seebi puhtaks keetmist ja selle kuivatamist. Väljasoolatud seepi võib puhtaks keeta. See tähendab, et seebistuvad viimased rasvaosakesed ja aurab ära üleliigne vesi. Keetmise ajal hakkab seep mullitama ja tõusma. Keedetakse seni kuni seep lõpetab need. Saadakse tihe ja ühtlane seebimass. Seebimass pannakse kuivama. Seda seebimassi võib panna spetsiaalsetesse seebivormidesse, et anda talle selline kuju nagu sa ise soovid või jätta lihtsalt potti kuivama. Kuivama tuleb panna kuhugi soojemasse kohta, kus ei käi tuul läbi. Kuivatamine ongi seebivalmistamise kõige kauem aega võttev protseduur. Kuivatamine võib võtta aega nädal kuni paar kuud. 4 Pildid: Ajaloost tuntud tarvikud seebi
Pesemisvahen did Koostaja: Seep Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappe sooladest Seebid on kõrgemate karboksüülhapetega soolad Nad on pindaktiivsed ained Ei sobi pesemiseks karedas vees Kuidas seepi saadakse ? Seepi saadakse loomsete rasvade või taimeõlide reageerimisel naatrium- või kaaliumhüdroksiidi lahusega Keedusoola lisamisel jaguneb seebimass kaheks: ülemine kiht on seebituum ehk seebikiht ja alumist kihti nimetatakse soobaks ehk veekihiks Pärast kuivamist lõigatakse laastudeks, segatakse vastavate lisanditega ja vormitakse tükkideks Sünteetilised pesemisvahendid On paremad, sest: ·Saab pesta nii hapelises, aluselises ja neutraalses keskkonnas ·Saab pesta karedas vees ja merevees ·Ei vaja kõrget
Seebid on: 1. Kõrgemate karboksüülhapete (rasvhapete) soolad. 2. Pesemisvahendid, milles pindaktiivseteks aineteks on vees lahustuvad rasvhappesoolad. Seepe saadakse loomsete rasvade (näit. veise-, sea-, lamba-, vaalarasva), ka looduslike või hüdrogeenitud taimsete rasvade (näit. päevalille-, palmi-, kookos-, lina-, pähkli-, kastoorõli) keetmisel leelise harilikult naatriumhüdroksiidi lahusega, kuni rasv seebistub ja moodustub ühtlane seebimass. Naatriumkloriidi lisamisel jaguneb see kaheks kihiks, mida pärast jahtumist ja tardumist on kerge teineteisest eraldada. Ülemine kiht tuum on seebikiht, mis koosneb rasvhapete naatriumsooladest (kuni 65%) ja veest. Alumine kiht soop on veekiht, mis sisaldab 1,2,3-propaantriooli, naatriumkloriidi ja liigset leelist. Seebikiht lõigatakse pärast jahtumist laastudeks, kuivatatakse, segatakse valtssegurite abil lisanditega ja vormitakse
Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks. Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks. Hangunud seebist lõigati noaga tükid, mis pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada
tuhast, hiljem rasvast ja seebikivist. · Seepi nimetati 16.saj e.m.a. esimest korda vana egiptuse papüüruskäsikirjades. Tuntud rooma kirjanik, loodusteadlane ja riigitegelane Plinius Vanem kirjutas oma entsüklopeedias "Looduslugu" 1.saj m.a., et seepi valmistakse kitserasvast ja pöögituhast. Kuidas seepi saadakse ? · Seepi saadakse loomsete rasvade või taimeõlide (estrite) reageerimisel naatrium või kaaliumhüdroksiidi lahusega. Keedusoola lisamisel jaguneb seebimass kaheks: ülemine kiht on seebituum ehk seebikiht ja alumist kihti nimetatakse soobaks ehk veekihiks. Pärast kuivamist lõigatakse laastudeks, segatakse vastavate lisanditega ja vormitakse tükkideks. Seebi valmistamise tehnika. · Seebi valmistamiseks taimsed rasvad töödeldakse vesinikuga katalüsaatori juuresolekul. Vedel taimeõli muutub tahkeks rasvaks. Keetmise juures lisatakse seebile nafteenhappeid ja kampoli, et anda seebile paremat vahutavust
Detergendi süsivesinikahela pikenedes paraneb ka selle pindaktiivsus. Mõjusamad on sellised ained , mille molekulis on 12 kuni 18 süsiniku aatomit. Pikemate süsinikahelate korral lahustuvus väheneb. 6.Mis on seep? Seebid on kõrgemate rasvhapete leelismetallide soolad. Tööstuses kasutatakse toorainena seepide valmistamisel loomseid rasvu, puuvillaseemne-, palmi-, kookosõli, hüdrogeenitud rasvu. Nende keetmisel naatriumhüdroksiidi vesilahusega moodustub ühtlane seebimass, mis sisaldab glütseriini, rasvhapete soolasid ja liigset leelist. Velemina näeb see välja järgmisel kujul: CH2-OOC(CH2)16CH3 CH2-OH CH-OOC(CH2)16CH3 + 3NaOH CH-OH + 3CH3(CH2)16COONa CH2-OOC(CH2)16CH3 CH2-OH 7.Millest saadakse seepi? Seep kujutab endast tugeva aluse ja nõrga happe soola, mis vees osaliselt hüdrolüüsub, moodustades vaba rasvhappe ja aluse. 8.Seebi head ja halvad omadused:
ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt). Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. Seepi valmistatakse erinevatest ainetest. Näiteks seep, mida valmistatakse seebikiviga, glütseriinist seep lisanditega või näiteks aromaatne vedelseep. Seepi saadakse loomsete rasvade või taimeõlide (estrite) reageerimisel naatrium- või kaaliumhüdroksiidi lahusega. Keedusoola lisamisel jaguneb seebimass kaheks: ülemine kiht on seebituum ehk seebikiht, mis koosneb rasvhapete naatriumsooladest (kuni 65%) ja veest. Alumist kihti nimetatakse soobaks ehk veekihiks ning sisaldab 1, 2, 3- propaantriooli, naatriumkloriidi ja liigset leelist.Pärast kuivamist lõigatakse saadud mass laastudeks, segatakse soovitud lisanditega ja vormitakse tükkideks. Normaalsele nahale sobib seep, milles leelis on väikses ülekaalus. Kuivale nahale on sobivam
annaabi.ee 
