SEEBID Lisa-Marie Nüüd 9a Seebid üldiselt Seebid on rasvhapete soolad Vanim pesemisvahend 2000 aastat tagasi Loomsetes ja taimsetest rasvadest Reageerimisel naatrium- või kaaliumhüroksiidi lahusega RASV + NaOH/CaOH SEEP + GLÜTSEROOL Seebi ajalugu Varaseim seebitaoline materjal 2800 eKr, Babülon Suuremates kogustes 18. saj lõpp Eesti seebikeetmise oskus sakslastelt Kasutati kõiki toiduks kõlbmatuid rasvu Seebi valmistamine e seebistamine Seep tekib õlide reageerimisel seebikiviga Seebistamisel kolm etappi: Seebistamine Väljasoolamine Puhtaks keetmine Seebimassile lisatakse täiendavalt aineid Nii hind kui ka kvaliteet sõltuvad peamiselt lisatud ainetest Glütseriinseep - läbipaistev Lisaained Click to edit Master text styles Second level Third level
VÄIKE-MAARJA ÕPPEKESKUS Referaat ,,SEEP" MÜÜJA II Kursus / 22.õgr Kädi Loorits Väike-Maarja2013 SEEBI AJALUGU Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati
Seebi ajalugu Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappesooladest. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem aga soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. 19. sajandini keedeti kodudes seepi loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära
Tualettseep Lasteseep Kosmeetilineseep Ravimseep Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt). Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. 4 Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Seebi ajalugu Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutamaseebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda. Kodune seebivalmistamine
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilise 5 ja raviseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaained, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid(tõrv, vaik, glütseriin jt.) Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
lähtematerjalid seebikeetmisel. Jäi teha veel ainult üks samm- segada rasv puutuhaga ja keeta segu kuni reaktsiooni toimumiseni. Täpselt ei teata, kes seda esimesena tegi, aga varasemad teated seebi kasutamisest pärinevad Galliast rooma kirjanikult Pliniuselt, kes elas 1. sajandil. Sealt hakati seepi laiali vedama üle terve Euroopa. Pikk ja raske teekond muutis seebi kalliks, sellepärast hakkasid ka teised rahvad seebikeetmise oskust omandama. (Spauszus, 1975) Kuigi seepi tunti, möödus veel palju sajandeid, enne kui seda hakati tööstuslikult suuremal hulgal valmistama. Tööstuslik seebikeetmine algas Saksamaal ja Prantsusmaal 9. sajandil. Hiljem sai tuntuks inglise seep ja 1400. aasta paiku võitis erakordse tunnustuse Veneetsias valmistatud seep. Sellegipärast jäi seep ikka veel luksusartikliks, mille kasutamist võisid endale lubada ainult vähesed. 1850. aastani oli Inglismaal seebi
viltkübar. Õues oli suur kahe poolega palkmaja valgetele. Tahumata palkide vahed olid saviga ja lubjaseguga kinni pätsitud; kunagi ammu oli neid savitriipe valgeks lubjatud. Tahumata palkidest kööki ühendas majaga lai lahtine, kuid katusega käetud käik; köögi taga oli palkidest suitsutusruum. Teispool suitsuruumi oli kolm väikest palkidest neegriteonni reas. Väike hütt seisis üksikult eemal aiavõre juures; teispool olid mõned kõrvalhooned. Hüti juures oli pühkmehunnik ja suur seebikeetmise katel; köögiukse juures pink vee-toobriga ja kõrvitsast lähkriga. Koer magas sealsamas päikesepaistel, igal pool mujal magas veel koeri. Taga nurgas kasvas kolm puud, teises kohas aia lähedal mõned sõstra- ja karusmarjapõõsad. Teispool võret oli aed ja arbuusipeenar. Siis tulid puuvillaväljad ja väljade taga algas mets. Läksin ringi, ronisin pühkmehunniku juures tagatrepist üle aia ja suundusin köögi poole.
annaabi.ee 
