valla või linnavalitsuse. 28.Milline organ korraldab ja juhib valla / linna tegevust? 29.Kas Eestile tuleks kasuks omavalitsuste arvu vähendamine? Põhjendage oma arvamust. 30.Kas Eesti valitsemissüsteem vajaks muutusi? Kui vajab – siis milliseid; kui ei vaja, siis – miks? 31.Seletage järgmised mõisted: - ADMINISTREERIMINE- valitsemine,haldamine,juhtimine - APELLATSIOON-edasikaebus - DENONSSEERIMA-rahvusvahelist lepingut ülesse ütlema - EELNÕU-seadusteksti esialgne, kinnitamata vorm - KASSATSIOON-jõustumata kohtuotsuse edasikaebamine ja selle otsuse uus läbivaatamine kõrgema astme kohtus - KONSENSUS- üksmeel - KONVENTSIOON- riikidevaheline kokkulepe - PRETSEDENT- järgnevaile samalaadseile eeskujuks olev juhtum - RATIFITSEERIMA- rahvusvaheliselt lepingut kinnitamata - VETO- keeld
käigus tõlgendaja küsib seaduse objektiivse eesmärgi järele (tugineb maksiimile ratio legis est anima legis 'seaduse mõte on seaduse hing). Grammatiline tõlgendusviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest. Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks. Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet ükski seadusteksti element pole tähtsusetu. Samuti ei tohi seadustekstis olevatele teatud väljenditele erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist tuleb põhjendada. Kui seadusteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.
legis 'seaduse mõte on seaduse hing). 30. Grammatiline tõlgendamisviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest (Narits, Õiguse metodoloogia) Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks. Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet – ükski seadusteksti element pole tähtsusetu. Samuti ei tohi seadustekstis olevatele teatud väljenditele erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist tuleb põhjendada. Kui seadusteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.
Õigusloomes realiseerub seotus läbi mittetäielike õigusnormide, eelkõige läbi viiteliste ja definitiivsete normide. Viitelised normid sisaldavad viidet samas õigusaktis sisalduvale normile, legaaldefinitsioonid definitiivsete normidena ühtlustavad ning täpsustavad õigusterminite kasutust. Järgides ühtset terminite süsteemi, sidudes viidete abil õigustloova akti erinevaid struktuuriosasid, tagatakse akti mitteamorfsus. Mitteamorfsusega võib siduda ka seadusteksti eesmärgipärasuse, sest samast ideest, samast eesmärgist peaks olema kantud kogu tekst, seeläbi ühendades erinevad elemendid. SHKS-s leidub kõiki tuvastatud mitteamorfsuse elemente, sisaldades mittetäielike normidena nii viitelisi, definitiivseid kui ka deklaratiivseid (vt ptk 7). Neist viimased aitavadki selgemalt määratleda, mis on õigusakti eesmärk ning jälgida sellega kooskõlas olemist. Terviklikkuse tuvastamiseks tuleb kontrollida, kuidas seondub SHKS teiste õigustloovate
ole lubatud välisriigi õiguse sisu ise uurida. Kui poolte esitatud tõendid on vasturääkivad, võib kohtunik hinnata ekspertide usaldusväärsust ja tal on lubatud kaaluda esmaseid tõendeid (näiteks välisriikide seadusi ja kohtupretsedente), eriti kui need on kirjutatud inglise keeles ning neis kasutatavad üldmõisted on Inglise kohtunikule tuttavad. Välisriigi õiguse sisu tõendatakse tavaliselt eksperditõenditega. Kohtule ei piisa üksnes välisriigi seadusteksti või kohtupretsedendi materjalide või ametiasutuselt pärineva dokumendi esitamisest. Eksperditõendeid välisriikide õiguse kohta tohib esitada igaüks, kes on „piisavalt kvalifitseeritud, et seda oma teadmiste või kogemuste põhjal teha,” olenemata sellest, kas nimetatud isikul on õigus tegutseda vastavas kohtualluvuses õigusala töötajana või mitte. Siiski on ekspertideks tavaliselt akadeemilise kraadiga isikud või kõnesoleva kohtualluvuse õigusala töötajad
annaabi.ee 
