idakaubanduses Tallinnale konkurentsi pakkuda ja järgmise paarisaja aasta vältel näis see katse ebaõnnestuvat. Soome tähtsaimaks linnaks oli keskajal Turu. Ülejäänud Eesti linnade elanike arv oli umbes tuhat (Adamson, Valdmaa 1999: 46). Linna valitses raad. Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt. Linnade elanikkond koosnes kaupmeestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast. Linnade sanitaartne seisund oli jäle: solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid torujuhtmeid pidi linna vallikraavist, mille ääres karjatati linna karja ja kuhu voolasid linna heitveed. Sageli ründasid linnu taudid
sisemaa suurtemateks keskusteks – Otepää, Tartu, Viljandi ja Kareda küla linnakultuuri veel ei tekkinud Linnad keskajal: 13. saj uus nähtus: Tallinn, Tartu Vana- ja Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide ja Viljandi; 14. saj ka Narva ja Rakvere Hansa Liit: Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi. Ülejäänud võlgnesid oma olemasolu linnusele, alevikest eristas neid vaid linnaõigus Linnade ülemkiht oli saksakeelne - linna valitses raad, 4 bürgermeistrit, linnasündik seadusetundjana; valitses kõikide eluvaldkondade üle, oli ka linnakohtuks; võimu piiras veidi vaid linnafoogt - linnarahvastik: kaupmehed, käsitöölised, kodanikuõiguseta, kuid isiklikult vaba alamrahvas - sanitaarne olukord oli jäle; taudid – kõrge suremus; tähtis oli uute elanike juurdevool - talupoegi tõmbas kõrgem elatustase, lisaks oli tava, et linnaõhk teeb vabaks (aasta + 1 päev) Linnad Rootsi ajal Linnad käisid aeglaselt, kuid kindlalt alla
tavaliselt muistsete vanemate järglased, väikeläänimehed, kel lasus sõjateenistuskohustus või mõni teine võimudele vajalik ülesanne, näiteks postivedu. Eriti rohkesti oli maavabasid Järvas ja Saaremaal. LINNAD JA KAUBANDUS. Linna valitses raad (saksa keeles Rat = nõukogu). Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Kui keegi rae liikmetest suri, valis raad ise tähtsamate kaupmeeste seast endale uue eluaegse liikme. Raad valitses linna kõigi elualade, isegi kodanike isikliku elu üle. Raad oli ühtlasi linnakohtuks, edasi sai kaevata tähtsaima hansalinna Lübecki raele. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt. Linnade elanikkond koosnes kaup-meestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast
Järgmise riigi, 2. at. eKr. eksisteerinud Vana - Babüloonia valitsejad pidasid küll lakkamatult sõdu, jätkasid aga samal ajal intensiivset ehitustegevust. Vana - Babüloonia riik saavutas õitsengu kuningas Hammurapi ajal ( 1728 - 1686 a. eKr. ), mil laiendati vanu ja ehitati uusi niisutusseadmeid. Eriti intensiivne oli ehitustegevus Babüloni linnas, kuhu püstitati mitmeid tsikuraate ning ehitati isegi 3 - 4 korruselisi elumaju. Hhammurapi on lisaks sellele tuntud ka suure seadusetundjana. Tema poolt loodud seaduskogu, mis on Vanade Idamaade tähtsaim õigusmälestis, sisaldab ka peatükke, mis reguleerivad ( sätestavad ) ehitustegevust. Vaatamata tugevale riiklikule korraldusele lagunes ka Vana - Babüloonia riik ning Mesopotaamia muutus taas mitmelt poolt sisse tunginud rahvaste tallermaaks. Alles 9. saj. eKr. kujunes neil aladel taas võimas riik - Assüüria, mille eksisteerimise jooksul rikastus ka arhitektuur uute saavutustega
annaabi.ee 
