õigusteaduses ka teisi kontseptsioone, mille kohaselt õiguseks ei ole ainult riigi kehtestatud normid. Neist väärivad siinkohal äramärkimist eelkõige nn õiguse sotsioloogiline ja loomuõiguslik kontseptsioon. 3.2. Sotsioloogiline käsitlus Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Riik peab seda korda kaitsma kohtu abil, kes rakendab õigust erinevate huvide kooskõlastamiseks ja nende vahel kompromissi saavutamiseks, samuti sotsiaalse kontrolli teostamiseks. Anglo-ameerika õigusperekonnas, mis rajaneb sotsioloogilisel õiguskäsitlusel ja kasutab õiguse allikana laialdaselt kohtupretsedenti ja tava, on õigluse elluviimisel suurem osatähtsus
·Õigusloome demokraatlik iseloom (parlamendi kaudu) ·Seaduslikkuse austamine ·Kindel õiguskord 1. Õiguse juriidiline ja sotsiaalne käsitlus. Õiguse juriidiline käsitlus on, et õiguseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida seaduseraamatutest ega kohtupraktikast, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. 2. Õigus ja õiglus. Õiglus on sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks. Õiglus on ühiskonnas tunnustatud, kuid õigus on riiklikult tunnustatud. 3. Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine. Sotsiaalsed ehk ühiskondlikud suhted tekivad omavahelistesse tootmise, tarbimise, riigi ja ühiskonna asjade juhtimise seostesse sattumisel.
õiguse tekkimisest alates. Õiguse käsitlust võib, mõnevõrra lihtsustatult, nimetada õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normativistlikuks kontseptsiooniks, mille põhipostulaadiks on, et õigluseks on riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Normatiivse käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaaalselt toimivates sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Õiguse sotsioloogiline käsitlus domineerib anglo-ameerika õigusperekonna õigussüsteemides, seondudes siin arvamusega, mille kohaselt kohtu esmaseks eesmärgiks on mitte niivõrd formaalse õiguse kuivõrd õigluse teostamine. Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle
Õiguse rakendaja saab üldjuhul õigluse kriteeriumidest lähtuda vaid talle protsesssinormidega jäetud ulatuses. Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele. Sotsiaalne: Õigus on inimeste tegudes ja käitumises väljendub sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle konseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Riik peab seda kaitsma kohtu abil, kes rakendab õigust erinevate huvide kooskõlastamiseks ja nende vahel kompromissi saavutamiseks, samuti sotsiaalse kontroli teostamiseks. Õiguse sotsioloogiline käsitlus domineerib anglo-ameerika õigusperekonna õigussüsteemides, seondudes siin arvamusega, mille kohaselt kohtu esmaseks eesmärgiks on
annaabi.ee 
