Peale eelnimetatute tõi Kalevipoeg oma rahvale ka palju kasu. Näiteks tuues Peipsi tagant laudu. Laudadest ehitati linnad ja majad. Rahva jaoks oli Kalevipoeg kindlasti väga oluline, rahvas uskus temasse ning tema võimetesse. Teisest küljest oli Kalevipoeg mõnes mõttes tõesti “hiiu jõuga mõtlematu tegutseja”. Valitseja, kuninga ja riigijuhina oleks pidanud ta rohkem asju läbi mõtlema, analüüsima ja sellega ka oma rahvale eeskujuks olema. Üheks arutumais teoks võib pidada seaduseraamatu andmist Varrakule. Kalevipoeg lubas tasuda Varrakule kõik, mis too soovib enne läbimõtlemattagi. Kalevipoeg oli oma käitumises äkiline ning nii mõnesgi mõttes agressiivne. Ka tema enda surm Kääpa jõel tuli järelemõtlematuse ja analüüsivõime puudumise tõttu. Ma arvan, et Kalevipoeg ei tahtnud tegelikult kellegi halba, ta tahtis olla hea valitseja. Tema miinuseks oli uisapäisus ning äkilisus. Rahvavalitsejaks ma teda siiski ei nimetaks, sest õige
liikuda. Kiirete talutööde tegemiseks korraldati talgud kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud. Need tööd olid metsavedu, heinategu, rukkilõikus, hoonete ehitamine, sõnnikuvedu, kartulivõtt. Kutsuja andis talgulistele süüa. Õhtul pärast tööd lõbutseti. (4) Talurahva kohtud Kohtute loomine tõi kaasa lähenemise euroopalikule asjaajamistraditsioonile. 19.saj. II pooleks oskasid talupojad valida oma ametimehi, seaduseraamatu järgi kohut mõista, pidada koosolekut ja koostada koosoleku protokolli. Talurahvakohtud kutsuti Baltimaades ellu 19.sajandi alguses. Need olid seisuslikud erikohtud, mis lahendasid talupoegade kohtuasju. Nende alamaks astmeks oli vallakohus (ka kogukonnakohus), kust kaebus edastati kihelkonnakohtusse ja sealt kreisikohtusse (maakonnakohtusse). Vallakohus oli valla maa-alal toimiv talurahvaasutus, mille koosseisu valisid talupojad endi hulgast
paljastas Haamani pettuse. Nehemaja oli Pärsia kuninga Ahasverose õukondlane, kes elas riigi pealinnas Suuras. Tema läks Jeruusalemma ja ehitas koos juutidega üles Jeruusalemma müürid. Inimesed kõik nutsid ja lugesid Moosese käsuõpetuse raamatut. Hoosea oli iisraellaste põhjapoolse riigi viimane kuningas. Hiskia oli Juuda kuningas, kes uskus väga Jumalat. Ta palus, et karistataks assüürlasi Jumala teotamise eest. Joosia oli Juuda kuningas. Ta luges Jumala seaduseraamatu ette, mis inimesed olid juba unustanud. Tema valitsusajal olid kõik inimesed ustavad Jumalale. Prohvet Jeremija andis inimestele edasi Jumala sõnumeid, kuid ta sattus inimeste pilkealuseks. Baaruk pani kirja kõik, mida ta prohvet Jeremijalt kuulis ning luges siis selle ette Juuda rahvale. Iiob oli jumalakartlik ja väga rikas mees. Ta oli laitmatu, õilis ja õiglane inimene. Jumal lubas saatanal Iiobi laostada, et teada saada, kas ta on Jumalale ustav. Seda ta ka oli ja Jumal andis
viisid Frangid lõpuni Friisia vallutamise, mässajast juhi Widukindi lüüa saamisega. Alles siis oleks saadud alustada kogu Friisia seaduste üleskirjutamisega. Siems (1980) eeldab, et Lex Frisionum koostati koostöös 802/803 Reichstag'iga Aachenis. Tol korral kehtestati ametlikult mitu germaani seaduseraamatut. Seesäärast seotuse argumenti toetab vaimulikkonna reeglite puudumine friisi seadusest (ja ka teistest seadustest). Täpselt samal Reichstag'il määras Charlemagne spetsiaalse seaduseraamatu loomise vaimulikkonnale. Seega ei kaasatud neid seadusi rahva-seadustesse. Pole tõestatud kas ka Lex Frisionum kehtestati ametlikult 802/803 Reichstag'il, sest ametlikku Frangi versiooni Friisi Seadusekogumikust pole säilinud. Siemsi sõnastus ``koostöös Reichstag'iga`` on mõnevõrra segadusse ajav, sest seda saaks lugeda kui ``Reichstagi ajal`` (nagu Halberstma 2000. aasta uurimuses, lk 165). Kuid Henstra on maininud, et
barbariteks. Germaani hõimudel oli tavaõigus. Hõimud vallutasid ja tekkisid väikesed riigid. Oli veel roomaõigus. Mõningal määral erines klassikalisest roomaõigusest, lihtsam variant vulgaarne roomaõigus. Germaani hõimude kultuuriline tase oli madal ja lihtsustatud roomaõigust olid nad võimelised mõistma. Germaani tavaõigus ja vulgaarne roomaõigus olid ühel tasemel. Läänegootide riik germaani hõimude poolt loodud. Kuningas Allarih II andis alamate jaoks välja seaduseraamatu lexiomara visicultoorum. Loodud 506 aastal, sisaldas Allarih II onstitutsioone (kuninga poolt loodud õigus) ja roomaõiguse norme. Germaanias oli eraldi seadus lex visicultoorum. Suurem osa oli tavaõigusel, ladinakeelne. Rooma alamate õigus reguleeris nende omavahelisi suhteid. Teine reguleeris suhteid, mis tekkisid rooma alamate ja germaani hõimude vahel. Loodud , et sulatada ühise õigusega rahvaid kokku.
kuningas. Teda peetakse niiöelda viimaseks ,,tõeliseks kuningaks", temas nähti Taaveti taastulemist. (2 Ku 22, 23; 2 Aj 34, 35). Joosija oli tapetud eelmise kuninga Aamoni/Amoni asemele tulles 8 aastane. Assuri(Assüüria) riigis tekkis võimuvaakum Paabel iseeisvus Assuri mõjuvõimu alt, meeldased Iraani mägismaalt ähvardasid, skuudid samuti ohustasid. Sellistes oludes viis Joosija läbi kultusereformi, arvatavalt 622. aastal. Jutustuse järgi leidis Joosija ,,Seaduseraamatu", mis teda inspireerides sai reformi aluseks. Rohkem viiteid selle raamatu olemasolule aga pole. Arvatavalt võis tegu olla mõne deutronomistliku algtekstiga. Joosija kuulutas ainukeseks kultuskeskuseks Jeruusalemma templi vaid seal võis ohverdada. Võõrad kultused, nt Baali kultus, viljakuskultused, eriti astraalkultused (päikese, kuu, taevatähtede) kõrvaldati ja preestreid tapeti ja pühakohti hävitati. Ka usklikke kiusati ja kohati tapetigi. Reformi alad: 1. Jeruusalemm
annaabi.ee 
