Viimased esitavad arved, kuid reaalselt selliseid kaupu ja teenuseid ei paku. KOKKUVÕTE Maksude ajalugu tervikuna on kirev ning makse iseloomustab pidev muutumine. Maksud on sõltunud kas valitsejast või parlamendist ning maksukoormuse piiriks on olnud kodanike taluvus. Palju sellest on säilinud ka tänapäeval, kus maksuseaduste muutumine on oluline osa poliitilisest protsessist. Sellegipoolest on olemas põhimõisted ja printsiibid, millest seadusandjaga peab lähtuma. Maksusüsteemis eksisteerivad selged põhimõtted ning neid eirata ei tohi. Käibemaksu puhul peab silmas pidama seda, et maksukoormuse kannab lõpptarbija, ettevõtjale maksukoormust ei jää ning käibemaks on neutraalne. Maksude kehtestamisel on kaks põhilist eesmärki fiskaalne ja regulatiivne. Käibemaksul on puhtalt fiskaalne eesmärk ning puuduvad kõrvaleesmärgid (kui mõned üksikud vabastused ja soodustused välja arvata). Käibemaksu peamine mõte on riigile
konkreetsel üksikjuhtumil realiseeritakse seaduslikult määratud õiguslik tagajärg (järelikult teostatakse riigivõimu ja viiakse läbi vastav menetlus), omab seaduse toimimiseks otsustavat tähendust ja seega peab sellise otsuse vastuvõtmine olema juhitav legislatiivvõimu poolt. Selleks, et legislatiivvõim saaks kanda vastutust oma seaduste täitmise eest, peab sellise initsiatiiviotsuse tegemise õigus olema reserveeritud funktsioonikandjale, kes on seadusandjaga tugevamalt seotud, s.t eksekutiivvõimule. Seetõttu ongi põhi- seadusega valitsusele pandud legislatiivvõimu otsuste primaarse täideviimise kohustus.*28 See aga ei tähenda, et eksekutiivvõimu pädevuses oleks lõplike otsuste vastuvõtmine, kas ja kuidas riigivõimu teostatakse, vaid ainult sellised otsustused, millega tuvastatakse üksikjuhtumi olemasolu, mis vastab seaduses kirjeldatud õigusliku tagajärje realiseerimise eeldusele.*29
*44 Rootsi riigi- ja haldusõiguslane, vä- lisekspert Hans Ragnemalm nimetas Põhiseaduse Assambleel õiguskantslerit ühe-mehe-konstitutsiooni- kohtuks.*45 Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni liikmete osavõtul peetud põhiseaduse 5. aasta- päeva konverentsil nimetas Saksa riigiõiguslane ja õigusfilosoof Robert Alexy õiguskantslerit sisuliselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu esimeseks instantsiks.*46 Tõepoolest, õiguskantsleril on kõigi kolme võimu tunnuseid. Seadusandjaga seob teda kontrollifunktsioon, mida võib pidada ka üheks seadusandliku võimu funktsiooniks. Valitsuse kui täidesaatva võimu peaga ühendab teda järelevalve haldustegevuse üle. Kohtuvõimuga sarnaneb õiguskantsler sõltumatuse poolest. Siiski ei ole õiguskantsler ühegi traditsiooni- lise võimu osa. Õiguskantsler ei ole valitsuse 16. liige või parlamendi 102. liige.*47 See tähendab, et õiguskantsler ei ole täidesaatva ega seadusandliku võimu osa
eeldada, et teised isikud neid õigusi tõepoolest austaks ja arvestaks. Eelkõige peab inimeste õigusi teiste isikute rünnete eest kaitsma seadusandja. Riik peab aktiivselt seaduste abil kaitset pakkuma. Kui seadusega ei ole garanteeritud isikutele piisavat kaitset teiste isikute ees, on tegemist riigipoolse kohustuse rikkumisega ning seega seadusandja põhiseadusvastase tegevusetusega. PS § 14 ei piirdu kaitsekohustused seadusandjaga. Ka täidesaatval ja kohtuvõimul eksisteerivad oma kaitsekohustused, mis ei piirdu vaid seaduse täitmise nõudega. Kohtud peavad kaebusi lahendades arvesse võtma põhiseaduslikke väärtusi, muu hulgas isikute põhiõigusi. Täidesaatev võim peab omakorda sekkuma põhiõigusi ähvardava ohu korral. Näitena võib PS § 14 rakendamisest tuua Riigikohtu otsuse, kus käsitleti kaitse- ja hoiualadele sätestatud tingimusi
annaabi.ee 
