Puhkust ja lõbutsemist peab aga elus paratamatult olema. Kõne all on siis olnud kolm vahepealset, mis kõik seostuvad kokkupuutega teatud sõnade või tegude pinnal. Erinevus seisneb neil selles, et üks on seotud tõega, teised nauditavusega: mis naudinguga seostub, puudutab ühelt poolt lõbutsemist, teiselt poolt muust lähtuvat suhtlemist elus. (Nikom.eetika, 2007: 94-95) Häbitundest ei peaks rääkima kui mingist loomutäiusest, sest see näib pigem tundena kui seadumusena -- igal juhul määratletakse seda kui mingit hirmu halva kuulsuse ees. See avaldub samal viisil, kui hirm häda--ohu ees. Häbenevad inimesed punastavad, surmahirmus aga muutuvad kaameks. Mõlemad tunduvad olevat nagu kehalised nähtused, seetõttu näivad kuuluvat pigem tunnete kui seadumuste hulka. Tundena võttes ei sobi see kokku mitte iga elueaga, vaid ainult noorusega. Me arvame, et sellises eas peabki häbenema, kuna tunnete järgi elades eksitakse palju, häbitunne aga
,,maailmaga". Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. ,,Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks". Usk 5 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: ,,Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.". Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat
,,maailmaga". Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. ,,Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks". Usk 5 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: ,,Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.". Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat
„maailmaga“. Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. „Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks“. Usk 4 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.“. Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat
annaabi.ee 
