Selle grammatika selgitus ilmus saksa keeles, kuid eesti keele tõlkes oli see ,,Sissejuhatus Eesti keelde". Eeskujuks eesti keele grammatikale oli saksa keel. Ette aga hakati seda heitma, sest need kaks keelt on väga erinevad. Stahli grammatikas tuli palju kasutada tähti nagu X ja Y, mis ei ole eesti keelele omased. Raskeks tegi lugemise see, et Stahli grammatika keelas kasutada kahekordset kaashäälikut. (nt Saksamaa- Saxamah) 1680ndatel ilmub II eesti keele grammatika ja selle rajajaks on Forselius ja tema võttis aluseks soome keele grammatika. 1680 aastal puhkes kahe grammatika aluste vahel võitlus. 1686 ja 1687on esimesed piibli konverentsid. Johann Hornung koostas kolmanda eesti keele grammatika, mis jäi aluseks eesti keelele järgnevaks 150'ks aastaks. Vanal kirjaviisil ei kasutatud pikki täishäälikuid. *PIIBLI TÕLKIMINE Selle tõlkimiseni täismahus rootsi ajal ei jõutud, sest Põhjasõda tuli vahele
koolidele ning Liivimaa Maapäeva otsusele parem kui Põhja-Eestis. Eestikeelne kirjasõna Toonane kirjasõna oli vaimuliku sisuga. Need olid mõeldud lugemiseks abimaterjalina vaimulikele, kelle eesti keele oskus polnud vb kõige parem. Paralleelselt arenes 2 kirjakeel P- ja L-Eesti. Esimene oluline grammatikaõpik ilmus 1637.a, autoriks Heinrich Stahl. Võttis eesti keele grammatika koostamiseks aluseks saksa keele. Saxamah kanna saksamaa kana kalkun. See oli kasutusel 1693.a-ni, kui ilmus järgmine grammatika, koostatud Johan Hornungi poolt. Jäeti välja kõik võõrtähed, loobuti vokaali pikendavast h-st. See pani aluse nn vanale kirjaviisile, mis oli kasutusel 19.saj keskpaigani. Hornung koostas ka kogumiku ,,Kodu ja käsiraamat", ilmus 1632-38 4-osalisena, nii saksa kui eestikeelne tekstina. Sees oli katekismus, lauluraamat, eesti keelde tõlgitud evangeeliumid, palved, tekste kiriklikes
Eestikeelne kirjasõna Kirjasõna oli vaimuliku sisuga *Ilukirjandust ei olnud *Usulise sisuga tekstid olid põhiliselt vaimulikele -Kes ei osanud kõige paremini eesti keelt -Abimaterjalid igapäevasteks toiminguteks *Paralleelselt oli kaks kirjakeelt -Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti -Erinevate murrete tõttu Esimene grammatikaõpik ilmus 1637 *Autoriks Heinrich Stahl *Aluseks Põhja-Eesti murre *Oli sakslane, grammatika koostamisel aluseks saksa keel *Saxamah kanna Saksamaa kana ehk kalkun -Kasutati võõrtähti -Vokaali pikendati h-abil -Ühekordne konsonant kirjutati topelt *Oli käibel kuni 1693, kui ilmus Johan Hornungi grammatikaõpik -Vähem saksapärasust, vähem võõrtähti -Pikem vokaal kahe tähega -Pani aluse vanale kirjaviisile -Kasutusel kuni 19, sajandi keskpaigani või isegi kauem *Stahl koostas ka õpiku ,,Kodu ja käsiraamat" -Ilmus 1632 1638
Siis viidi üle Pärnusse (16991710). Praeguse raamatukogu koha peal. Kirjasõna 09.01.09 Pigem kirikuõpetajate abimaterjal. Koos arenesid nii LõunaEs kui ka PõhjaEs kirjakeel. Trükiste autoriteks oli sakslased, üritasid uusi kiriku teoseid luua. 1637. aastal H. Stahl Esimene eestikeelne grammatika kirjapanek. Jälgis saksa keele reegleid. Nt. saxamah kanna (saksamaa kana). Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. Need toimusid 1686. ja 1687. aastal. Uus grammatika koostati 1693. aastal J. Hornungi poolt. Ka temal eeskujuks saksa keel. Võõrtähed (x, y, z, z, c, q) jäid eesti tähestikust välja. See oli kasutusel väga pikka aega (19. sajandi keskele). Seda tuntakse vanakirjaviisina. 1686 Vastne Testament (LõunaEesti murdes) (UT). Andreas ja Adrean Virginius said selle imeteoga hakkama
annaabi.ee 
