Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele. Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes, ent said vürst Aleksandr Jaroslavitsi (Nevski) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249. aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson konflikti oma sõltumatuse eest
Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele. Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes, ent said vürst Aleksandr Jaroslavitsi (Nevski) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249. aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson
idaosa selle riigi koosseisu. (Eesti Rahva Muuseum, 2015) Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja, kus elasid saamid, samuti liiguti ka itta. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal segunesid karjalased põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjala asustus levis ka lääne suunas. Soome põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele. (Uibopuu, 1984) Varasem läänemeresoome pidevustik jagati poliitilise (ja ühtlasi kultuurilise) piiriga kaheks - piirist läände jäänutest said soomlased (luterlased), itta jäänutest aga karjalased (õigeusklikud). Stolbovo rahuga (1617) sai Rootsi endale ka Karjala kannase idaosa, Laadoga põhjaranniku alad ning praeguse Põhja-Karjala. Rootslased hakkasid oma uutele alamatele luterlust peale suruma ning tõstsid makse. See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile
Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele. Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes, ent said vürst Aleksandr Jaroslavitsi (Nevski) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249. aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson konflikti oma sõltumatuse eest
annaabi.ee 
