Pika ajavahemiku jooksul on Peipsi järve järkjärgulisel taandumisel selle põhjarannikule tekkinud omapärased luited, mida ääristavad kaunid männimetsad. Ainult edelaosas, Lohusuu ümbruses on ülekaalus madal liivarand. Peipsi põhjarannikut ääristava luiteala keskmine kõrgus on 5 - 9 m, suurima kõrgusega luide (ca 20 m) on ida pool Alajõge. Need rannamoodustised ulatuvad ka kilomeetrite kaugusele järvest, mitmekesistades Alutaguse soid ja rabasid. Liivaseid, kruusaseid ja saviseid kaldalõike leidub ulatuslikult Peipsi läänekaldal. Seal leidub rohkesti ka rändrahne ja kivist kallast. Põhjakalda kaks osa - Järvevälja ja Smolnitsa luidestikud on võetud riikliku kaitse alla. Peipsi järv kogub oma vee ulatuslikult alalt. Järve suubub umbes 30 jõge, neist suuremad on Velikaja ja suur Emajõgi. Väljavool toimub Narva jõe kaudu. Peipsis ei ole eriti taimestikku. Üksnes varjatud lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke
Mõrtsuka järv asub Uibujärvest 0,5 km põhja pool. Selle põhja-lõuna suunas pikliku järve absoluutne kõrgus on 98 m, pindala 19,7 ha, (osadel andmetel 23,8 ha, seega tundub, et pindala on aastatega suurenenud?) suurim sügavus järve keskosas 5,4 m (keskmine sügavus 3,7 m). Mõrtsuka järv on teise nimega Väärsi järv.Järve veepinda on kuuekümnendail aastail alandatud umbes 0,5 m võrra. Ümbruses on ilusaid keskmise kõrgusega saviseid moreenkünkaid: idas Pärdi- ja Liisukärja mägi, läänes Ruunamägi, lõunas Lutsumägi. Järve kallastel leidub põlde, metsi ja niite. Kaldad on enamasti lausad, kohati järsud. Silmapaistvalt palju on liivast ja kruusast kaldavöödet. Mudast põhja esineb edelasopis; kirdeosas on vees suuri kive. Sissevool on lõunast Uibujärvest, natuke vett toob Kakkoja ka idast. Loodekalda juures on allikas. Suurvee ajal tõuseb veetase kuni 1m; sellest nähtub, et järve valgala on võrdlemisi
3x3m 1110 tk/ha 1) Go, GI Sellele mullale sobiksid eelkõige aru- ja sookask, sanglepp ning saar ning nad jäävad metsastuma looduslikult. 2) Go1 Antud mullale ei leidnud sobivat liiki 4)M' Sellele mullale sobiks eelkõige sanglepp, kui see muld oleks kuivendatud. Sanglepp vajab parasniiskeid, kuid talub märgi ja niiskeid muldi, kuid ei taha seisvat põhjavett, samuti ei taha paksu turbakihiga muldasid ega saviseid muldi. Tahab istutamist. 5)LkIg Sellele mullale sobib eelkõige kuusk, arukask, hübriidhaab, maarjakask ning tamm. Eelistab istutamist Kui suur on analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning milline on selle mulla peamine levikuala Eestis? Antud põllul domineerib leostunud gleimuld ,,Go" ning tema osakaal on 49%. Antud mulla rühma levik kogu maafondil on 519,6ha, protsendina on see 13,1.
õhtusse uppuvates parkides. On marmorseid laule, mis on nagu kehade kehtivuse kivinenud muusika. On vaskseid laule, milles on peidus paljude võluvate petteuskumuste värinad. 12 On terasest laule. Neist saab teravaid mõõku ja tugevaid sillatalasid. On mägikristalseid laule, kõrgemaid kitsaste eesliradade eestkostetungidest ja -sundidest. On saviseid laule, mis pudenevad veel enne, kui saaks hakata kostma nende kõhetu kaja, ja on laule, mille kullalademeid iialgi ei valata üksikuteks väikesteks läikivateks müntideks.“ *** „On laule, millele rõõm on rikkuseks. On laule, kus kurbus ja ilu on üks. On marsse ja farsse. On hümne ja üminaid.
Posidonia-"põhjad" (Posidonion oceanicae-kooslused). Posidonion oceanicae on Vahemeres esinev endeemne liik mille lehed võivad kasvada meetri pikkuseks ja mis moodustab tihedaid ja ulatuslikke rohelisi niite (Diaz & Duarte, 2008). Seda elupaigatüüpi on tõlgentatud ka kui vees kasvavate kõrgemate taimede kooslus ning seda pooldavad ka teiste Läänemeremaade, näiteks Saksamaa ja Poola, spetsialistid. Posidonia merepõhjad asuvad valgusküllases tsoonis, hõlmates liivaseid, mudaseid ja saviseid põhjasid. Lainetuse mõju on suhteliselt nõrk ning elustikule iseloomulik sessiilne põhjaloomastik ja kõrgemad taimed (Paal, 2000; Internet 3). Jõgede lehtersuue ehk estuaar on definitsiooni järgi suure jõe sügav, mere poole laienev suue või kitsas suudmelaht (Masing, 1992). Jõest kandub sinna palju toitaineid ja seetõttu on ka veeläbipaistvus väiksem. Estuaare iseloomustavad talvel pikk jääperiood ja suvel kõrged vee temperatuurid
Pooride süvapuhastuseks spetsiaalne kergelt vahutav koorija. Ükskõik, missugust toodet kasutatakse, põhjalik puhta veega loputamine on kindlasti vajalik. Koorimise tulemusel paraneb naha jume ning järgnevad hooldustooted (seerum, mask, kreem) mõjuvad tõhusamalt [16]. Maske on mitmeid erinevaid vastavalt nahatüübile ja naha hetkevajadustele. Mask kantakse eelnevalt hoolikalt puhastatud ja parimate tulemuste saamiseks ka eelnevalt kooritud nahale. Maske on palju erinevaid: saviseid, kreemjaid, geeljaid ja kilejaid. Enamasti on maski mõjuaeg 10- 15 minutit. Mõjuaja möödudes loputatakse mask puhta veega nahalt maha. Kreemja või geelja maski, mis on kenasti nahka imendunud, võib jätta nahale ka terveks ööks. Sel juhul peab aga kindlasti olema enne veendunud, et mask ei põhjusta allergilist reaktsiooni [16]. Kreemitamine peaks kuuluma igapäevase nahahoolduse juurde nii hommikuti kui õhtuti. Kreem kantakse eelnevalt puhastatud nahale
meie läänesaarte rannikupiirkondades. Süvikukudulestad koevad normaaltingimustes aprillis-mais, rannikukudulestad, vähemalt Soome lahes, hiljem, peamiselt mais-juunis. Süvikukudulestade mari on pelaagiline, rannikukudulestadel ainult väga lühikese hôljumisvôimega. (Mikelsaar, 1984) Lesta leidub kogu eesti ranniku ulatuses, kuigi Soome lahe idaosas ja Riia lahes on teda vähem. Vahest leidub lesta ka magevees, peamiselt jõgede estuaarides. Lest asustab peamiselt liivaseid, saviseid põhjasid; nooremad isendid madalamates kihtides kui vanemad. Ida Gotlandi populatsiooni nooremad isendid levivad peamiselt Irbe väinas ja seda ümbritsevatel aladel. (Vitinsh, 1988; ref. Ojaveer & Drevs, 2003) Suvel, intensiivsema toitumise perioodil, on täiskasvanud lestad 30-40 m sügavusel. Sügisel ja talvel lähevad nad sügavamale (80-100 m). Sigimisperioodil kogunevad lestad 5
annaabi.ee 
