hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal
kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära. Oksforddauni tõug, hämpsiri (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Tänapäeval on
a oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja Saksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretäreriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (Shropshire) jäära ja 26 utte
a. oli Eestis ja Liivimaal 208820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid- sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja Saksamaalt marsi (Marsh) lambaid. Alates 1926.a. võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928.a.loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretär eriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire)
annaabi.ee 
