Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga
esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Jooksuaeg on veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Kobras - Castor Eesti suurim näriline. Karvastiku värvus helepruunist mustani. Iseloomulik on lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma pesa ehitavad nad kas okstest või kraabivad uru kaldanõlva sisse. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kobras on taimtoiduline süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi.
soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega · 15...30 kg · ehitavad okstest kuhilpesa · ligikaudu Eestis 6000 isendit või kraabivad järsu · taimtoiduline kaldanõlva sisse uru · pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk pesas sumbunud · ühes pesas elavad koos vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad · pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega
tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema. Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi. 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi
Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla. 27 Roomajad Roomajad on esimesed tõelised maismaa - selgroogsed. Neid iseloomustab sigimine kuivalmunade abil, hingamine ainult kopsuga õhu sissehingamise teel, hästiarenenud hingamisteed ja sarvsoomuste või -kilbistega kaetud nahk. Roomajatel on erinevalt kahepaiksetest südame vatsakeste ebatäielik või täielik vahesein. Nende liikuvus suureneb, sellega aga kaasneb jäsemete vöötmete tugevnemine, pea liikuvus suureneb ning selgroog eristub kaela-, rinna-, nimme-, ristluu ja sabapiirkonnaks. Roomajate kolju liigestub, erinevalt teistest selgroogsetest (v.a. linnud), ühe liigesepõuda varal. Õlavöötmes on neil omapärane katteluu - pealisrinnaluu
annaabi.ee 
