Mida anda oleks keset seda vaenu milletaolist pole pikki aastaid nähtud? Võtta vanemate viisakusest laenu? Pole sobilik. On seegi suhe jahtund. Mis on põlvkond see mis nimetab end üksi lõpuks, alguseks - täis halba nagu head? Kõik nad ellu jäid, kes ihuüksi läksid, aga kuhu - vaevalt Surmgi teab. Veel maiset kurja mis end valgusesse varjab ja peekreist mõõdukais sind ahvatlemas ligi sa oska peljata, ka homme ometigi hing vaiki valikust - ka siis kui päev sind sarjab. On sarved inglitel, kes teavad sinust tõde ja magus hääl, mis nagu ling su kaelal sõlmub - kui lähed kinnisilmi, meeles ainult kõrgus, nad näevad ohtu sus ja toovad sind kus kõle. Ei ühtki sõna kui ka kistakse sust palvet ja kõigi näiliku eest keset Maa öö valu. Ju vaikib aina see kes põrgugi eest palub, kuid mil ta lausub, Taevas ise püsib valvel. Mulle meeldivad Elo Viidingu luuletused, sest need on sügavad ja mõtlemapanevad, kuid kohati on neid raske mõista
Acaste on nõus. II stseen: Celimene küsib, Clitandrelt, et kelle tõld on all. Clitandre ei tea. III stseen: Basque teatab, et Arsinoe on all. Celimene räägib, et Arsinoe tahab kõigile meeldida, tahab, et kõik teda austaksid. See talle ei meeldi, kui kellegil teisel on austajad ja ta tiirleb koguaeg ümber Alceste. Alceste aga tahab teda( Celimene'i) ning see ajab Arsinoe'd vihale, küll varjab Celimene juures olekul seda, kuid sarjab teda selja taga. IV stseen: Celimene küsib Arsinoe'lt, mis teda siia tõi. Arsinoe vastas, et tal on üks jutt. V stseen: Arsinoe räägib, et ta oli seltskonnas ja Celimene'ist räägiti halba, tema aga kaitses teda. Celimene sai aru, et too on silmakirjalik ja valetab ning otsustas talle teravalt vastata. Ta ütles, et temagi oli mõni aeg tagasi seltskonnas ning kuulis kuidas Arsinoest räägiti halba ning, et tema kohe kaitses ja esitas vastuväiteid sellele jutule
(farss olustikuline jant, naljamäng) Komöödia osad: o proloog o parodos avalaul; o agoon -- peategelaste sõnasõda. Vaieldakse aktuaalsel poliitilisel, ühiskondlikul teemal; o parabaas kasutati vaid komöödias: koor võtab keset näidendit maskid ära ja pöördub otse publiku poole, loobub lavalisest tinglikkusest ja tegevusest. Pöördumise sisu pole näidendi tegevusega otseselt seotud: autor selgitab oma teost, sarjab oma vastaseid, manitseb publikut jne; o episoodilised stseenid olustikulised farsilikud, jantlikud stseenid; o eksodos. koomiline Aristotelese nägemus puudub, kuna ,,Poeetika" teine osa, mis käsitles komöödiat, on kaduma läinud. Koomilise kohta leidub vaid vihjeid. Koomiline põhineb moonutatul, inetul, halval ja siivutul, kuni need jäävad mõõdukaks ja süütuks, ei vii seetõttu raskete kuritegudeni ega too kaasa valusaid õnnetusi
Ilmalike küsimuste lahendamiseks saadab Leo Konstantinoopolisse oma legaadi. Humbertus jõuab kohale ning on keisri suhtes hästimeelestatud, patriarhi suhtes aga mitte. Pärib patriarhi käest aru ladinavastaste aktsioonide kohta ning nõuab, et patriarh tunnistaks Rooma kiriku primaati, keelab kasutada mõistet oikumeeniline (sest ta ei saa kõneleda kogu kiriku eest, Rooma ju primaat). Humbertus lahkub ning kinnitab 16. juulil 1054. a Konstantinoopoli Hagia Sophia altaril dokumendi, milles sarjab Miikaeli ning kuulutab välja anathema. Miikaeli süüdistatakse ka simoonia soosimises ning nõuab ladinlaste uuestiristimist. Viimaks öeldakse, et ka usutunnistuses eksib idakirik. Osa süüdistustest muidugi alusetud. Patriarh kutsus kokku sinodi ning andis vandebulla. Ka lääneinimesed pandi vastu kirikuvande alla. See ei tähenda kohest osaduse katkemist kirikute vahel. Otsesõnu hukkamõist puudub. Kui rangelt vaadata, siis esimesel bullal, millega Humbertus tüli lõkkele
Ainult et 16 Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 © negatiivne kinnitus (ärevuse vähenemine) on saadud ebasoovitava käitumisviisi (stressivast situatsioonist põgenemise) eest. Puhtal tingitud seose mudelil põhinevaist biheiviorismivooludest tänapäeval eriti ei hoolita. Ka enamus käitumisteraapia kriitikuid sarjab just neid. Mõjukamad on hoopis sotsiaalse õppimise teooriad, mis peavad vajalikuks lisada käitumise välistele määrajatele sisemisi tegureid. Albert Bandura nõustub klassikalise ja operantse tingimise tähtsusega õppimisele. Tõepoolest, inimeste käitumine on erinev sellepärast, et neil on erinev õpikogemus. Neil on kujundatud eripärased tingitud refleksid või on teised inimesed neile eripäraselt reageerinud, s.t. mingi teo eest hüvitusi ja teise eest jälle karistusi jaganud
annaabi.ee 
