patsi. Selleks, et juukseid katta, kasutati mütsitaolist peakatet- povoinik. Abielunaised kandsid ka põlle. Kõik need peakatted olid kaunistatud erineval moel: • Tikkimisega • Klaaspärlitega • Pärlitega Neid anti peres edasi põlvest põlve ja nad olid väga kallid. Seelikuid hakti kandma Venemaal suhteliselt hilja- XVIII saj paiku, kuid siin tuleb kohe ära märkida, et Venemaa erinevates paikades on ka erinevad rahvariiete traditsioonid. Põhja - Venemaal kanti küll sarafani, kuid Lõuna-Venemaal kanti poneva/d- ehk seeliku taolist põlle, mida kanti alati pika alussärgi peal. Põhja-Venemaa sinine traditsiooniline sarafan. Kõik vene rahvariided on avarad ja pikad. Meeste rahvariided on tagasihoidlikumad. Põhiliselt kooseb meeste kostüüm särgist- rubaha ja pikkadest pükstest- portõ. Meeste särgi omapärasus on selles, et kaeluse nööpimiskoht on mitte keskel, vaid vasakul- kosovorotka.
Setu rahvariided. Setude riietuses avalduvad vene kultuuri ja lõunaeestlaste rõivastuste mõjud, kuid siiski säilis paikkondlik omapära. 19. sajandil oli setude naisterõivastuse põhiosad särk, särgi peal kantav vene sarafani tüüpi rõivas ja vöö. Sajandi esimesel poole kandsid setu naised kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Sajandi teisel poolel asendus see särk laiade, värvli külge kurrutatud ning kaelusteni ulatuvate varrukatega särgiga. Pärimuste järgi on setu naiste varasemasse rõivastusse kuulnud Kagu-Eestile omane valge villane vaipseelik, mille asendas 19. sajandil algusel venepärane rüüd. 19
valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid. · Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudel, kellel see avaldus meeste ja naiste rõivakomplektides tervikuna. · Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. · Piduliku ülikonna juurde kuulus särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. · Rüü oli vale- e. liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) · uuendustele kõige vastuvõtlikum · Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa
venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades). Vene rahvakultuur mõjutas eriti aga Kagu-Eesti rõivastus, eriti setudes, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised. Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise
tea, võib ta sellest märkamatult mööda kõndida, kuna välised ilustused või muu silmatorkav kujundus sellel puudub. Sisustus on õigeusu stiilis kuid lihtne. Tsässonas on mõned ikoonid ehk setu keeles pühasepildid, mis on kaetud tekstiiliga ehk pühaserätiga. Süüdata saab küünlad ja vaasides on lilled. 26. Vanausuliste pühakojad Pühakojas tunnete vanausulise ära musta värvi kirikuriietuse ehk sarafani järgi. Vanausuliste palvelad on väga suure väärtusega kuna need on seest rikkalikult kaunistatud väga vanade ja hinnaliste ikoonidega. Kahjuks on vanausuliste palvelad sattunud ka ikoonivaraste ohvriks. Palvelaid on Peipsiäärsetes vanausuliste külades mitmeid. Külastussoovituseks on välja valitud Varnja külas asuv palvela, mis on kõige rikkalikuma ikonostaaziga ehk sisekaunistusega. 27. Luteri kirik, eriline Jaani kirik ja Ruhnu puitkirik
annaabi.ee 
