Termomeetrite ajaloost Termomeeter on mõõtmiseks kasutatav riist. Mõõteriist, mis viiakse mõõteobjektiga vahetusse soojuslikku kokkupuutesse. Sõna termomeeter tuleneb kreeka sõnadest thermos(soe) ja metron(mõõt). Esimest termomeetrit kutsuti termoskoobiks , kuna selle riistaga sai ainult vaadelda, mitte mõõta. Termoskoopi kasutatakse ka tänapäeval võrdlusriistana kaksiktermoskoobi kujul. Itaalia leiutaja Santorio Santorio oli esimene leiutaja, kes pani numbriskaala termoskoobile. Kuid on ka teada, et õhutemperatuuri erinevusi mõõdeti õhktermoskoobiga, mille leiutajaks oli Philo Bütsantsis. Üks esimesi termomeetri idee edasiandjaks oli Galileo Galilei, kes leiutas esimese algelise veetermomeetri 16. sajandi lõpuaastatel. Tema valmistatud veetermomeeter koosnes õhuga täidetud kerast, mille külge oli joodetud peenike toru. Galilei täitis toru osaliselt veega ja asetas otsapidi veeanumasse
[ 1 ] 1624. aastal võttis sõna termomeeter (prantsuse keeles thermometre) kasutusele Jean Leuréchon , moodustades need vanakreeka sõnadest thermos, mis tähendab soe ja metron, mis tähendab mõõt. Ajalugu Erinevate kirjalike allikate põhjal võib lugeda termomeetrite leiutajateks Avicennat, Cornelius Drebbelit, Robert Fluddi, Galileo Galileid või Santorio Santoriot. Erineva ehitusega kraadiklaaside sünniaastad jäävad 1597. ja 1695 aasta vahele. Algselt kasutati termomeetrites vett, aga vee külmumise tõttu ei saadud mõõta temperatuure, mis olid madalamad kui vee jäätumis temperatuur. Seejärel kasutati alkoholi, mille jäätumistemperatuur
25 aastaselt juba professor. Kritiseeris Kalenuse töid. Lükkas ümber anatoomiat. Avastas kopsu vereringe. 1543 ,,Inimese kehaehitus" 7 raamatut, I pool kriitika, mõnitaval moel. Oli sunnitud ülikoolist lahkuma, reisis Jeruusalemma. Tagasi tulles laevaõnnetus, saarel haigestus ja suri nälga. Õpilased arendasid vereringe õpetust edasi. Fabrici-avastas veresoonte klapid. Paadova ülikoolil koostöö Galileiga termomeeter, stetoskoop, pulsomeeter, hüdromeeter (Santorio abiga). Santorio sulges end kambrisse, uuris enda ainevahetust. Füsioloogia rajaja. Ravimite tase tõusis. Esmakordselt haiguslood, haiguse kulg. Nakkushaigustest 1546 ,,Nakkusest, nakkushaigusest ja nende ravist" Fracastoro. Autor teatas, et kolm nakkuse viisi: vahetu kontakt, esemed, vahemaa kaudu. Nakatumine ,,Nähtamatute seemnete" kaudu e. bakterite. Temperatuuri mõju nakkusele. Tema raamatus rõuged, leetrid, tuberkuloos, pidalitõbi, süüfilis, palavikud. Kirurgid mitu liiki, erinevad rõivad
ratsionalistlik filosoofia (Bacon, Locke, Hume, Descartes, Spinoza, Leibniz). Kuigi filosoofid pidasid (jätkuvalt) vajalik olevat seletada maailma inimtunnetusest lähtuvalt, viis see nüüd varem või hiljem juba objektide olemusliku tunnetamiseni Rene Descartes (1596-1650) oli nö mehhanika kuldaja peamisi esindajaid. Inimene kui masin, plokkide ja kangide süsteem, loodus (kosmos) kui suur kellavärk, olid paralleelid, millede abil püüti asju looduses selgeks mõelda ja defineerida. Santorio Santorio (1561-1636) Leiutas termomeetri, hügromeetri, pulsomeetri, erinevaid kuuldeaparaate jne (Tegi koostööd Galileiga). Muuhulgas ka eksperimentaalfüsioloogia eelkäija (tegi katseid enda peal). J.B. Morgan (1682-1771) nõudis, et iga arst peab oskama teostada lahanguid patoanatoomia oli saamas osaks meditsiinist. Karl Linne (1707-1778), rootsi arst, kuid eelkõige loodusteadlane, lõi eluslooduse nn binaarse
sentents. Ex ovo omnia kõik on munast tähendab mh, et tähelepanu keskpunkti kerkivad paljud ,,vanad head" looduse seletamise küsimused, alates elu isetekkimisest ning lõpetades teemadega, mis seotud teleoloogia (sihipärase arengu), ,,hinge" jne-ga. Oluliseks saab küsimus isas- ja emasorganismi füsioloogilisest panusest uude organismi. Harvey õpetus hakkab õõnestama preformatsionismi teooriaid, andes teed epigeneesile, viimane omakorda viib rakuteooriani. Santorio Santorio (1561-1636), töötas koostöös Galileiga. Leiutas termomeetri, hügromeetri, pulsomeetri, erinevaid kuuldeaparaate jne. Uuris sj ennast igatpidi elas nt (eeldatavalt hermeetiliselt suletud) kastis ja analüüsis ainevahetust, püüdis kaaluda väljahingatavat õhku jne seega eksperimentaalfüsioloogia eelkäija. (Enese peal eksperimenteerimine sai sajanditeks (arsti)teadlastele levinud meetodiks, mis ühest
UUsajal astus vereringe mõistmisel suure sammu edasi juba käsitlemist leidnud W. Harvey. Harvey tööd jätkasid Inglismaal Robert Boyle (1627-1691), Richard Lower (1631-1691), Robert Hooke (1635-1703) ja John Mayow (1641-1679), kes, viies läbi loomkatseid ja kasutades teadusaparatuuri, uurisid õhu koostist, hingamist, katsetasid vereülekandega jms. Kujunes arusaam, et organismi mõistmiseks on vaja selle protsesse mõõta kvantitatiivselt. Antud vallas oli oluline Santorio Santori (1561-1636), kes uuris perioodilisi muutusi inimese keha protsessides. Ta mõõtis pulssi ja kehatemperatuuri, samuti konstrueeris kaalu, mille abil püüdis jälgida enda ainevahetust ning selle seost kehakaaluga. Valgustusajastul sai füsioloogias peamiseks märksõnaks lahkamine ning uuringud kudede olemuse kohta (nende keemiline koostis jms). Domineerima pääsesid juba eelnevalt jutuks olnud küsimused vitalismist ja elujõust
annaabi.ee 
