panna". Tema nimigi on sümboolne, sest panza tähendab kõhtu, vatsa. Ent möödunud sajandi lõpus hakkasid "Don Quijote" uurijad märkama, et don Quijote ja Sancho ei ole siiski kõiges vastandlikud, ning et romaani arenedes need kaks peategelast vähehaaval lähenevad teineteisele. Seda on nimetatud don Quijote "santsostumiseks" ja Sancho "kihhotestumiseks". On rohkeid seiku, kus don Quijote peab Sanchot sõitlema tema nürimeelsuse ja ahnuse pärast. Kui Sancho nõuab kannupoisiameti eest kindlat kuupalka, solvub don Quijote sedavõrd, et läheb kõneluses Sanchoga korraks "sinalt" üle "teiele". Sancho omakorda siunab ühtelugu peremeest seikluste pärast, mis, nagu ta arutab, asja ees, teist taga elu ja turvalisuse ohtu seavad. Kuid lugeja näeb samuti, kuidas kasvab nende vastastikune usaldus ja läheb lõpuks üle kiindumuseks, sõpruseks, teineteisevajamiseks
Sancho oli ettevaatlikum, ta ei teadnud võitlustest ja rüütliromaanidest suurt midagi, kõike oli ta kuulnud don Quijotelt. Seetõttu hakkas ta juba alguses kahtlustama, et don Quijote võib olla mingi segane tüüp, sest don Quijote pläras mingisugustest hiiglastest, mis jäid tee peale ette. Need olid tegelikult tuuleveskid ning Sancho üritas don Quijotele seda ka selgitada, kuid don Quijote ei kuulanud teda ning pidas Sanchot vähenäinud seiklejaks. Või näiteks see, kui rüütel arvas end olevat sattunud kahe suure sõjaväe vahele ning selgitas Sanchole, kes on ühel pool ning kes teisel pool ja kus tema võitlema asub. Sancho nägi, et tegemist on kõigest kaks lambakarjust oma karjadega, siinpool ei aidanud ka don Quijotele selgitamine, kellega tegemist on. Mida aeg edasi, seda enam hakkas mulle tunduma, et Sancho polegi võib-olla väga arukas kannupoiss. Tema unelm saada saar, mille üle
Kas Cervantes tahtis Sancho kulul nalja teha või mitte, kindel on aga see, et kannupoiss oli väga reaalne tegelane. Samuti täiendab Sancho oluliselt romaani sümboolikat- temalt tulevad vürtsikas rahvalik keel, kõnekäänud ja vanasõnad. Tegelastest rääkides võib välja tuua neid inimesi, kes olid Don Quijote ümber ja püüdsid talle aeg-ajalt mõistust pähe panna. Algul püüdis seda teha Sancho Panza, kuid sel ei olnud mingit tulemust. Juhtus hoopis nii, et Don Quijote nakatas Sanchot ennast oma hullustega. Samuti rändasid vahepeal Don Quijotega koos kirikisand ja habemeajaja, kes püüdsid jõudumööda Don Quijotes kainet mõistust esile tuua (kirikisandal tuleb näiteks mõte, kuidas koopasse sulgunud Don Quijotet sealt välja meelitada ja siis lasebki seltskond selle mõtte käiku) Ka teise osa algul tegid habemeajaja ja kirikisand hulluse kontrolli, mida Don Quijote kahjuks edukalt ei läbinud. Tema hullus rüütliromaanide osas lõi taas välja.
Tema huviring piirdub esialgu sellega, mida saab "katsuda" ja "suhu panna". Tema nimigi on sümboolne, sest panza tähendab kõhtu, vatsa. Ent möödunud sajandi lõpus hakkasid "Don Quijote" uurijad märkama, et don Quijote ja Sancho ei ole siiski kõiges vastandlikud, ning et romaani arenedes need kaks peategelast vähehaaval lähenevad teineteisele. Seda on nimetatud don Quijote "santsostumiseks" ja Sancho "kihhotestumiseks". On rohkeid seiku, kus don Quijote peab Sanchot sõitlema tema nürimeelsuse ja ahnuse pärast. Kui Sancho nõuab kannupoisiameti eest kindlat kuupalka, solvub don Quijote sedavõrd, et läheb kõneluses Sanchoga korraks "sinalt" üle "teiele". Sancho omakorda siunab ühtelugu peremeest seikluste pärast, mis, nagu ta arutab, asja ees, teist taga elu ja turvalisuse ohtu seavad. Kuid lugeja näeb samuti, kuidas kasvab nende vastastikune usaldus ja läheb lõpuks üle kiindumuseks,
annaabi.ee 
