Kuigi enamus elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli omariikluse püsimise usk üsna madal. Ei usutud, et Eesti vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu astuda. Vaatamata sellele otsustas Eesti valitsus siiski enamlaste agressioonile vastu seista. Suured lootused pandi välisabile. Soomest saadeti relvi ja 4000 vabatahtlikku, samuti tulid appi Suurbritannia sõjalaevad koos relvalaadungiga. Kuigi välisabi oli Eesti jaoks oluline, ei oleks sellest kasu olnud Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni. Koos kõikide sõjameestega läksid vabatahtlikult sõtta ka Eesti koolipoisid, kes läksid sõtta, et Eesti riik püsima jääks. Nende seas olid ka Tartu Kommertskooli seitsmenda klassi õpilased Ahas, Käsper, Tääker, Kohlapuu, Konsap, Mugur ja Miljan. Need poisid kuulusid Tartu Vabatahtliku Pataljoni 2. rühma.
Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Keegi ei uskunud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. 2) 1919- Eesti olukord paranes veidi- Eestile saabys appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. 8. Küsimused Tartu rahu kohta: Millal sõlmiti? 02.02.1920 Lepingu sätted: 1) Venemaa loobus igaveseks kõikidest õigustest Eestile
Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29.
Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga (Joonis 2); Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. 1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Põhja-Eestis. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus VõruValgaValmiera suunal; kolmas kolonn
Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda – detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29.
annaabi.ee 
