ühekülgsemat informatsiooni. Kaks erinevat keelegruppi on lõhkunud meie riigi ühtsust. Kas Eesti-venelased tahavadki seda, jäädes patriootideks meie idanaabrile, või ei tundu neile keele omandamine väga tähtsana? Eesti ajaloolane Marek Tamm arvab, et eestlast võiks määraleda inimesena kes räägib eesti keelt. Eesti identiteet paistab nimelt olevat oma põhiolemuselt keeleline. Me eristame ennast teistest ja samastume omavahel keele kaudu. Ta arvab, et mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus, siis võiks seda inimest pidada eestlaseks. Tamm näeb Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt
väärtuste kõrvutamine. Prantsuse antropoloog Claude Levi – Strauss leiab, et kõige vanem hoiak, mis põhineb tugevatel psühholoogilistel alustel, kuna see kaldub avalduma igaühe puhul, kes satub ootamatusse olukorda, seisneb selles, et lihtsalt eitatakse neid kultuurilisi vorme – moraalseid, religioosseid, sotsiaalseid, esteetilisi, - mis erinevad kõige rohkem nendest kultuurilistest vormidest, millega meie end samastume. 3 Seda mõtet peab ilmselt orientalismi all silmas ka Edward Said, kes eelkõige heidab lääne inimestele ette Oriendi ebaadekvaatset kujutamist, mida inimesed, kes pole sellega kokku puutunud, on hakanud tõe pähe võtma ning paljude aastasadade jooksul ongi sellest kujunenud kindel ja paljuski negatiivne arusaam Ida tsivilisatsioonidest.4 Samamoodi on lääne maailm moslemite jaoks midagi mõistetamatut. Praegusel ajal on Euroopas eelkõige moslemite populatsioon aina
Rollikonflikt tähendab olukorda, kus inimene peab täitma kaht vastandlikku rolli või tal ei ole võimalik vajalikke rolle enda jaoks ühitada. Näiteks teadlase hinges võib tekkida konflikt teadlase- ja ärimehe rolli vahel. Paljud juhid on kogenud vastuolu juhi- ja sõbrarolli vahel. Rollikonflikt loob emotsionaalse pinge, mis võib viia suurte hingeliste probleemideni. Rollikäitumine on sügavalt üldinimlik nähtus. Me kõik täidame erinevaid rolle, millega vähem või rohkem samastume. Nii nagu suhtlemises üldse, täidavad inimesed ka konfliktis kindlaid rolle. Piltlikult võib öelda, et igas tülis on igal tülitsejal oma osa. Rollikäitumist konfliktsituatsioonis on võimalik kirjeldada kolme märksõna kaudu: taaskogemine, klammerdumine ja konfliktirollid. Konflikti lahendamise seisukohast on oluline, et osapooled suudavad mõista teise osapoole rolle. Taaskogemine tähendab seda, et konfliktis õpivad inimesed kasutama kindlaid rolle
· Kuid, ja see on oluline, neid ahelaid on võimalik tõlkida loomulikku keelde. · Miks? Vastasel korral jääks ta tunnetamatuks ja kogu lacaanlik psühhoanalüüs ja subjekti ajutinegi terviklikkus variseks kokku ja osutuks võimatuks. Ometi ei ole me skisofreenikud, vähemasti esmapilgul. Kuid, nagu me ütlesime, ei ole võimalik keele enda struktuurilise katkestuse tõttu (keel on asendus ja erinevussüsteem teistest) kogeda ennast tervilkiku suletud subjektina, vaid alati me samastume ja identifitseerume ajutiselt nii nagu keel meile neid samastumisvõimalusi ette heidab. Keele ebatäiuslikuuse tõttu ei saa me kunagi taastada oma ürgühtsust, mille me kaotasime emaüsas. Kokkuvõte · Subjekt on sümboolse korra loodud · Temas pole midagi "oma" või algupärast · Ta ei saa toimida tähenduse allikana ja produtseerijana (autori surm), vaid peab alati opereerima etteantud mõistesüstemis. · See mõistetesüsteem ehk kultuur paigutab ta kohale selles süsteemis
annaabi.ee 
