Andres armastas oma maad ja oma tööd ning ta pühendaski oma elu tööle. Töö jättis varju nii tema naise, kui ka lapsed töö oli tähtsam kõigest muust. Kui mõni töö sai valmis, tekkis kohe mitu asemele. Andres tahtis tööd tehes tagada oma lastele hea kodu, kuid raske tööga ta hoopis tõukas kõiki endast eemale. Ajapikku võttis töö naeratuse nende kõigi suult ning lastele oli isa mees, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Vargamäest jäi mulje nagu see koht ei salliks õnnelikku ja rahulikku elu. Tänapäeval ei kiirusta noored pereeluga vaid esikohal on siiski töö. Kahjuks on eestlastel siiski komme end tööga matta. Tavalistes peredes on vanemad hommikust õhtuni tööl ning perekonnaga veedetakse vähe aega. Tundub, et eestlane ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on, vaid tahab alati saada rohkem ja rohkem. Ka praegu tahetakse parem olla oma naabritest, nagu tahtsid seda Pearu ja Andres. Sellise n
minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. (...) Valvaksid lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin." Teose peategelane on Holden Caulfield, kahe näoga noormees. Ta on peaaegu 17 aastane ja ta ei suuda nimetada ühtegi asja mida ta salliks. Kool, õpetajad, matusebüroo juhatajad ja tegelikult kogu maailm ajab teda vihale. Sealjuures peaks ta ise rahul olema. Tal on jõukad vanemad, kes ostavad talle ilusaid seemisnahast mantleid ja kohvreid. Ta peaks olema õnnelikum kui need inimesed, kes on sunnitud tema kohvreid nähes enda omad voodi alla peitma. Ta on intelligentne ja võimekas. Ta saaks häid hindeid, kui ta vaid viitsiks end veidikenegi pingutada. Aga teda ärritab ütlus ,,elu peab elama reeglite
Eestis ei ole rahuldatud turvalisus-, füsoloogilist- ega eneseteostus vajadust. Inimesed Eestis ei tunne end alati turvaliselt, Tallinnas on mitmeid piirkondi, kus ei julgeta öösel ning vahel ka päeval rahulikult ringi käia. 17. Miks on sallivus ehk tolerantsus ühiskondlik väärtus? Sallivus ehk tolerantsus on ühiskondlik väärtus, sest kui ei oleks sallivust ja tolerantsust, siis ei oleks ka ühiskonda. Iga inimene on siiski erinev ning kui erinevad inimesed teineteist ei salliks, siis ei oleks inimkonnal ka kokkuhoidvust, mis tegelikult loobki selle ühiskonna. Kui näiteks ühes linnas on inimestel sallivus teiste suhtes täiesti olemas, siis sujub nende ühiskonna töö ning meeleolu palju paremini. Inimesed on kokkuhoidvad ning ei ole vihkamist. Kui ühe linna rahval puuduks sallivus, oleks linna rahvas koguaeg tülis ning ei suudaks teineteisega koostööd teha, mis lõhestab ka selle linna ühiskonna ning ühtsuse. 18
Valgus ja kehvem elu on parem kui pimedus ja varjud. o Ei, sest talle meeldib see elu rohkem, mis on väljaspool koopaid. Kuid ta tahaks enda koopakaaslastele rääkida, milline on elu väljaspool koopaid, mida keegi neist enne ette kujutadagi ei osanud. Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi? o Ta oleks pimestatud. Ta tahaks tagasi valguse juurde. Teised ei salliks teda, naeraks tema üle, peaks teda hulluks, sest seda, mida nad ise ei ole kogenud, ei saa nad mõista. Ja teisitimõtlejaid ei osata hinnata. o Ta räägiks neile, mida ta väljaspool koopaid nägi ja koges, kuid keegi teine ei usuks teda, sest nende jaoks on ikkagi see tõelisus, mida nad senini kogenud on ja kellegi teise jutt ei lase seda mõjutada.
» «Rääkige peale!» «Tema näib väga selgesti teadvat, kui palju ta teile tohib loota. Ka tema ootab päästmist teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel kui teie, armuline preili.» «Mis see tähendab?» «Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest väga lihtne on. See inimene tunneb teie isa vägevat mõju, ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennem sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur- 344 jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.» «Ma ei saa teie sõnadest aru,» ümises Agnes kogu kehast värisedes. «Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.» Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku. «Teie valetate!» hüüdis ta järsku. Ivo ainuke silm välkus.
annaabi.ee 
