Halofiilsed arhed pöhjustavad soolatud kala ja liha riknemist ja ka soolatud loomanahkade riknemist (inimesele patogeensed pole). Vesi, mis sisaldab palju halofiile, on punase värvusega, kuna halofiilsed bakterid sünteesivad karotinoidpigmente, mis kaitsevad neid kiirguse eest. Organotroofsetest eubakteritest saavad ülisoolastes veekogudes elada Haloanaerobium, Halobacteroides ja Salinibacter. Seal leidub ka rohevetikat Dunaliella. · Soolastes veekogudes on sageli ka punaselt värvunud rohevetikat Dunaliella. Punane värvus karotinoidpigmentidest. Dunaliella on seal primaarprodutsent. Fotosünteesib ja toodab hapnikku. Moodustunud org. aine ja ka eritatav osmoprotektor (glütserool) on energiaallikaks halobakteritele. · Owensi soolajärve vesi Californias on punane tänu kõrgele halofiilsete arhede sisaldusele vees
soolatud toiduainetes. 2. Äärmuslikud halofiilid. Taluvad hästi väga kõrget soolsust (15-32%). Sellise soolsusega on soolajärvede vesi. Neid on isoleeritud ka soolatud toiduainetest ja soolatud loomanahkadest ja tahkest keedusoolast. On proteolüütilised ja põhjustavad soolatud produktide riknemist. Äarmusliku halofiilid on Ectothiorhodospira halophila, Halobacterium, Halococcus, Natronobacterium, Natronococcus, Salinibacter. Halofiilsetel bakteritel on sageli raku sees kõrge KCl sisaldus. See stabiliseerib neil ribosoome ja on osmoprotektoriks. Rakupinnaga seotud valgud vajavad aga stabiilsuseks kõrget NaCl sisaldust. Madalal soolasisaldusel nende valgulised kestad lagunevad. Osmoprotektorid Kui keskkonnas osmootne rõhk tõuseb, siis peab mikroob tõstma ka rakusisest osmootset rõhku. Muidu ta lihtsalt kuivaks ära. Rakku hakatakse transportima või rakus de novo
Nt E. coli kasutab osmoprotektoritena gamma-aminovõihapet, glutamiinhapet, proliini, mõned bakterid ka betaiini. Stafülokokkidel on osmoprotektoriks proliin. Mitmed bakterid kasutavad osmoprotektorina ka sahharoosi ja trehaloosi. Disahhariidide kontsentratsioon ei tõuse siiski rakus väga kõrgele. KCl kui tüüpiline osmoprotektor halofiilidel - Paljudel halofiilidel (näiteks halofiilsed arhed, aga ka näiteks eubakter Salinibacter ruber) on osmoprotektoriks KCl ja seetõttu peavad nende ensüümid hästi taluma kõrget soolasisaldust. Raku sees on ca 5M KCl sisaldus. Selliste mikroobide rakusisesed valgud on happelised, et mitte soolaga välja sadeneda ja sellega soolaga kohanenud. Madalal soolasisaldusel pole töövõimelised. Kuivuse toimel tekivad kaheahelalised katked DNAs ehk DNA laguneb tükkideks. Kuivuse eest kaitsemiseks ümbritsevad rakud end kapsliga.
E. Coli sünteesib osmoprotektoritena gamma- aminovõihapet, glutamiinhapet, proliini, mõned bakterid ka glütsiin-betaiini · Heterotroofsed bakterid ja magevee tsüanobakterid glutamaat, proliin, sahharoos, trehaloos · Stafülokokid - proliin · Merevetikad mannitool, dimetüülsulfoniopropionaat, DMSP · Soolajärvede tsüanobakterid glütsiinbetaiin · Halofiised purpurbakterid glütsiinbetaiin, ektoiin, trehaloos · Halofiilsed arhed ja mõned bakterid (Salinibacter) KCl · Dunaliella (halofiilne rohevetikas)- glütserool · Pärmid ja seened glütserool jt polüoolid ning trehaloos KCl stabiliseerib ribosoome 80. Kuidas mõjub mikroobidele kuivus? Kuidas rakud saavad end kaitsta kuivamise eest? Miks soola või suhkru rohke lisamine toiduainetele aitab neid hoida riknemise eest? Tekitab kaheahelalisi katkeid DNA-s. Rakusisese osmootse rõhu tõstmine osmoprotektorite abil
annaabi.ee 
