Et saada rohkem Mozarti igapäevastest tegevusest ning eelkõige kirjutamisel olevatest teostest aimu, palkas Salieri ta majja teenijanna, kelle kaudu informatsiooni saada. Minu silmis näitas Salieri selle teoga vaid oma hirmu noore helilooja ees. Teenijanna abiga käis Salieri ka Mozarti majas, kui kedagi kodus ei olnud. Nootide seast leidis ta raamatu ,,Figaro pulma" ainetel pooleli oleva ooperi. Salieril oli oma leiu üle hea meel, sest keiser oli selle raamatu oma riigis keelanud. Salieri pettumus oli veelgi suurem, kui selgus, et keiser lubas ooperi, vaatamata kõigele, lavalaudadele. Kui keiser ooperi etenduse ajal ühe korra haigutas, sai ,,Figaro pulm" laval olla vaid üheksa korda. Salieri oli tegelikult ooperist vaimustuses, mida ta loomulikult välja ei näidanud. Nagu ta mõtles etendusel:" Neljas vaatlus oli rabav, andestav, kolmas (tantsu osa) oli elav ning särav
seda kolm aastakümmet järjest. Kapellmeistri kohta oli kaua ihaldanud ka Mozart, et oma kalli naise väljaminekuid finantseerida. Aga koht anti Salierile, kes oli usaldusväärsem töömees ja produktiivsem ooperilooja. Lõpuks anti üks teisejärguline õukonnakoht ka Mozartile, kolmandiku võrra väiksema palgaga ja nagu kirjad ütlevad "selleks, et üks hiilgav saksa komponist ei peaks kusagil välismaal vaevlema". Nii võiks öelda, et Mozarti kadestamiseks ei olnud Salieril põhjust. Ta oli elurõõmus, seltskondlik, musitseeris koos Mozartiga, kandis tihti ette ka tema teoseid, oli Beethoveni, Schuberti ja Liszti õpetaja ning väga edukas ja isegi innovatiivne helilooja, kes käis ajaga kaasas, hilisbarokist vararomantismini. Ainult et ja seda tunnistasid ka tolleaegsed Viini kriitikud Mozartist ülemat ei ole. Nii vajus Salieri pärast surma tundmatusse. Kümme aastat elas Mozart Viinis vabana ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta,
Mozart oli täielik vastand lellele mida Salieri oli oodanud. Peale seda kui Salieri ja Mozart ühes ja samas õukonnas tööle hakkavad hakkab Salieri Mozarti elu rikkuma ja saboteerima erinevatel viisidel . Muidug Mozarti soov olla sõltumatu helilooja ei ole tema finants seisul hea ja terve aja Mozarti elu muutub raskemaks ja raskemaks. Lõpuks Läheb isegi Mozarti naine kodust minema ja tema enda tervis muutub halvaks. Lõpuks hakkab Salieril kahju Mozartist ja ta aitab Mozartil pooleli olevaid teoseid lõpetada. Tegelikuses aga Salieri aga plaanis Mozarti reekviemi endale saada pärast Mozarti surma aga kahjuks see ei õnestunud, sest Mozarti naine võttis hiljem kõik tööd endale. Kui Mozart suri maeti ta ühis hauda ja kohale ei tulnud peaaegu mitte kedagi, ainult kõige lähedasemad inimesed. Salieri taunis seda, et Mozart maeti ühis hauda, sest tegelikult ta
avaldada. Tsensuur ei lasknud seda läbi. ,,Maskeraad" on väga sümboolne pealkiri. Maskeraad on seltskonnaelu, see on vale. Inimesed ei ole sellises seltskonnas loomulikud, nad ei saa avaldada oma loomulikke tundeid. Kõik on üles ehitatud petmisele ja omakasupüüdmisele. See oli kirjanduslik teos, mis püüdis ära kasutada väga tähtsaid kirjandusallikaid. Tolle aja iidoliks oli Shakespeare; ,,Maskeraad" baseerub ,,Othellol", samuti draamal ,,Häda mõistuse pärast" ja ka ,,Mozartil ja Salieril" ja ,,Padaemandal". Hasartmäng on mäng saatusega, mitte ainult rahaga. Seal ei ole võimalik võita ratsionaalselt. Lermontov näitab hoopis teistmoodi kindlalt võita saab ainult petmisega. Peategelane oli oma minevikus valemängur. Ta teadis kõiki petmisvõtteid. Kui võlgade maksmiseks raha ei olnud, siis oli ainsaks väljapääsuks enesetapp. Loos on ühelt poolt väga tugevad tunded, suured kired, mis valitsevad inimeste üle ja teisalt on hasartmäng, mis aitab pingeid välja elada
annaabi.ee 
