reisikiri"). Ta moodustas Saksamaa moe järgi oma lamburiringi harrastusluuletajatest, kuhu kuulus gümnaasiumiprofessoreid, pastoreid jt. Seltsi liikmed tutvusid Opitzi seisukohtadega ja arvestasid neid oma värsistustes. Juhuluuletustest mainekamad pulmalaulud. Kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Reiner Brockmann, kes kirjutas esimese eestikeelse luuletuse " Carmen Alexandrinum Esthonicum". Lamburringi kuulus ka pastor Georg Salemann, kes oma pulmalaulus "Laddina- ninck Saxa-Keelet..." ülistab eesti keelt ja leiab, et eesti keeles tuleb samuti laulda. Kirjanduslikult tagasihoidlikumad on juhuluule hulka kuuluvad vähesed matuse-, leina- ja pühendusluuletused. Esimene eesti soost luuletaja oli Puhja köster Käsu Hans, kelle lõunaeestikeelne kaebelaul "Oh! ma waene Tardo liin" jutustab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatusloo. 5.Bengt Gottfried Forselius (1660? 1688)
Tekstinäide Wanradti ja Koelli katekismusest: Nynda muysta se kolmandes palwe. Armas Issa erakeelda synu arman tachtman kaes/ medy lehasen kuryan tachtman/ ’Armas Isa, keela oma armuliku tahtmisega ära meie lihalik kuri tahtmine ..’ II Ebaühtlase kirjaviisiga kirikukirjanduse aeg 17. sajandil. Esimesed mahukamad ja laia levikuga kiriklikud trükised. Kirjaviis varieerub autoriti, on ülemsaksapärane. Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann, Heinrich Göseken, Georg Salemann). Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: 1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust. 1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „Hand- vnd Haußbuch” neli osa. 1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks:
Peamisteks koolilugemikesk kujunesid käsiraamatu katekismuseosad. Kooli lugemisvara pinnal kerkis eriti tungivalt esile kirjaviisi lähendamise vajadus rahva kõnekeelele, mistõttu Forseliuse aabitsad ja Riia kirjastuse lugemisvara saavad koolides nõutavamaks kui Stahli-keelsed trükised. EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 5 4. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule (R. Brockmann, G. Salemann jt). 17. sajandil tekib vaimuliku kirjanduse kõrvale eestikeelne ilmalik kirjandus, selle harrastajad ja kujunajad. Ülikool, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, trükikojad nene juures soodustasid kõrgelt haritud meeste tulekut Eesti aladele, tuues Saksamaalt kaasa uuemaid kultuurikogemusi, avarama kirjandushuvi ning luuleharrastuse (barokse stiili). Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade, väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste puhul hakkasid kirjutama ka
Põhjaeestikeelseid käsikirjalisi tõlketekste arvestanud Rossihniuse käsiraamatul on kaks osa "Catechismus Herm D. Martin Lutheri" ja "Evangelia vnd Episteln". Mõlemad mehed panid aluse eesti kahele erinevale kirjakeelele, mille arenguid viis edasi raamatute jätkuv avaldamine kummaski keelemurdes. Piiskop J. Jhering, kes oli juba 1645. a kõnesse võtnud Piibligi tõlkimise, tähtsustades eriti kirikulaulude lauldavuse ning tema ülesandel tõlkisid pastorid Heinrich Göseken, Georg Salemann, Martin Giläus ja Reiner Brockmann kirikulaulud uuesti (lisaks uusi laule), juba arvestavas 3 värsimõõdus. Nii on 241 laulutõlget sisaldav "Neu Ehstnisches Gesangbuch" esimeseks (kiriku)laulude koguks. Lõunaeestikeelne lauluraamat "Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat" ilmus Adrian Virginiuse toimetamisel. Sellegi täiendatud ja redigeeritud teine trükk
annaabi.ee 
