polgu kaitse all iseseivumismanifest ette lugeda. Kahjuks jõudsid saksa väed Haapsallu enne Päästekomitee liikmeid ning plaan katkestati. Kuna katse manifesti ette lugeda nurjus ka Tartus, tehti sellest koopiad ning saadeti maakonna linnadesse laiali, et seal esimesel võimalusel neid rahvale ette lugeda. 24. veebruaril puhkes tulevahetus bolsevike ja rahvuslaste vahel. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus oli iseseisvuslaste peahooneks kujunenud Riigipanga hoone. Sel samal õhtul moodustati Ajutine Valitsus ning peaministriks valiti Konstantin Päts. Samal ajal trükiti aga Tallinnas manifesti koopiad ning pandi need linnatänavatele üles, rahvale lugemiseks. Manifesti ettelugemiseni aga kahjuks ei jõutud, sest oli vaja tegeleda bolsevike põgenemisega sadama kaudu, luua kontakt Tallinnale lähenevate Saksa vägedega ning organiseerida korrapidamist linnatänavail
Siis tahtsid Päästekomitee liikmed Päts ja Vilms sõita Tartusse, et see seal kõigile ette lugeda. Kahjuks nurjus ka see katse neil. Peale kahe katse nurjumist otsustasid nad teha manifestist mõned koopiad ja saata need kõikidesse suurematesse linnadesse, kus need sobival hetkel rahvale ette loetakse. Kõige esimesena loeti manifest ette 23.veebruaril Pärnus. Päev hiljem tehti sama ka Viljandis. 24.veebruari pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus iseseisvuslaste keskuseks oli kujunenud Riigipanga hoone. Seal moodustati 24.veebruari õhtul Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes demokraatlike erakondade esindajatest. Peaministriks sai Konstantin Päts. Samal ajal trükiti iseseisvusmanifeste. Selle eksemplare kleebiti igale poole tänavatele ja kuulutustulpadele. 24.veebruaril ei toiminud manifesti avalikku ette lugemist, kuna sel ajal oli tähtsamatki teha. 25.veebruari hommik Tallinnas oli väga pidulik. Majadel
rahvastele") Ning kuna mitmed katsed sõita manifesti kuulutama ebaõnnestusid, siis tehti sellest koopiaid, et kohalikud rahvuslased manifesti esimesel sobival võimalusel rahvale ette saaks lugeda. Esimesena avanes säärane võimalus Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari põgenema Petrogradi ning mõnel pool toimus ka tulevahetus enamlaste ja rahvuslaste vahel. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed salakorterist kesklinna ja juba samal õhtul moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest. Samal ajal trükiti Tallinnas iseseisvusmanifesti, mille valminud eksemplarid kleebiti kohe tänavanurkadele ja kuulutustulpadele. Pärast iseseisvusmanifesti avalikku ettelugemist Reaalkooli trepil marssisid linna Saksa üksused ning Eesti üürike iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks. Eesti saavutas iseseisvuse 2. veebruaril 1920. aastal
ta veel samal päeval surma mõistis. Otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata. Sõjaväelaste raporti järgi aga Kingissepp ei jõudnudki mingit vastupanu osutada. "Nii suuri vastaseid ei tapeta!" olla Jaan Tõnisson Konstantin Pätsile öelnud, kui Viktor Kingissepp kinni võeti. Kes ikkagi vahistas Kingissepa ja kuidas see täpselt toimus, jääbki mõistatuseks. Nagu seegi, miks Kingissepp ei lahkunud salakorterist pärast Linkhorsti arreteerimist. Juliane Tellmanni mälestuste järgi olnud Kingissepp kaljukindel, et Linkhorst ülekuulamisel midagi ei räägi. Ent vaevalt mees nii naiivne oli. Miks muidu kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, jätmaks mõttekaaslastele põgenemisvõimaluse. Seda Linkhorst ka tegi, vaikides rohkem kui ööpäeva. Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots
polgu kaitse all iseseivumismanifest ette lugeda. Kahjuks jõudsid saksa väed Haapsallu enne Päästekomitee liikmeid ning plaan katkestati. Kuna katse manifesti ette lugeda nurjus ka Tartus, tehti sellest koopiad ning saadeti maakonna linnadesse laiali, et seal esimesel võimalusel neid rahvale ette lugeda. 24. veebruaril puhkes tulevahetus bolsevike ja rahvuslaste vahel. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus oli iseseisvuslaste peahooneks kujunenud Riigipanga hoone. Sel samal õhtul moodustati Ajutine Valitsus ning peaministriks valiti Konstantin Päts. Samal ajal trükiti aga Tallinnas manifesti koopiad ning pandi need linnatänavatele üles, rahvale lugemiseks. Manifesti ettelugemiseni aga kahjuks ei jõutud, sest oli vaja tegeleda bolsevike põgenemisega sadama kaudu, luua kontakt Tallinnale lähenevate Saksa vägedega ning organiseerida korrapidamist linnatänavail
Päev hiljem jõuti sama teha ka Viljandis. Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele, et põgeneda Petrogradi. Varahommikul ilmusid tänavaile rahvusmeelsete sõjaväelaste, miilitsameeste ja koolipoiste relvastatud patrullid. Mitmel pool puhkesid väiksemad tulevahetused enamlaste ja rahvuslaste vahel. Järk-järgult läks suurem osa linnast rahvuslike jõudude kontrolli alla. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus iseseisvuslaste keskuseks oli kujunenud Riigipanga hoone. Veel samal, 24. veebruari õhtul moodustati seal Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest. Peaministriks sai Konstantin Päts, tema asetäitjaks Jüri Vilms. Samal ajal trükiti Tallinnas iseseisvusmanifesti, mille valminud eksemplarid kleebiti kohe tänavanurkadel ja kuulutustulpadele. Manifesti avaliku ettelugemiseni 24
annaabi.ee 
