ühiskonna kõrgem kiht. Mittesakslased talupojad, linnade lihtrahvas, lihtsamate käsitööametite pidajad. Ehk vähem oskusi nõudev, ka vähem tasustatav. Pigem välised tööd. Tegelikult vahetegemine keerulisem, kui võib esialgu tunduda. Esimesel kohal pole mitte saksa keel, etniline päritolu, vaid sotsiaalne jaotus. Primaarseks on sotsiaalne positsioon. See määrab ära õigused ja kohustused, ning võib määrata ka selle, mis keeles ta räägib. See ei tulene saksastumisest, vaid ühiskonnas olemas "saksasituatsioonid ja mittesaksasituatsioonid". Nt poeskäimine (saksa keelne). E eesti ja lätikeelsete tekstide vähesus tingitud sellest, et eesti situatsioonid ei vajanud kirjalikku jäädvustamist. Vajadus kohalikku keelt üles kirjutada, tekkis selle keele mitteoskamisest - palve- ja valvetekstid. Otsekeel jumalaga pidi olema emakeelne. Samuti keskaegne õigussüsteem pidas tähtsaks, et reeglid ja traditsioonid oleks tähtsalt järgitud
Teha aga midagi sinna ei saanud. Venestusreformide tagajärjed- Halduskorra reformimine suurel määral kärpis baltiskslaste võimu. Esialgu seestlaste õigused selle arvelt oluliselt ei laienenud aga. Koolide venestamise teema tõi kaasa koolitarkuse kvaliteedi languse, üldine kirjaoskuse tase (emakeels) aga oli sajandi lõpul siiski juba üldsieks mutuuda. Katse eestlasi kultuuriliselt venestada kukkus läbi- peamine põhjus oli see,e t erinevalt saksastumisest, venestumine ei olnud eestlaste jaoks atraktiivne. 29. Kool ja haridus. Alghariduskoolid. Õpetajad ja õpikud. Keskhariduskoolid. Tartu ülikool. Saksa ja eesti haritlaskond Alghariduskoolid Talurahvakoolide uuenemine algas juba 19 saj esimsel poolel. Talurahva haridus tervikuna 19 saj esimesel poolel jäi domineerima koduõpetus. Murrangulised sündmused algastme hariduses toimusid sajandi keskpaki ja teise poole alguses 1850ndad-1878ndate aastateni
Euroopalik kultuur tuli meile mõisaõue kaudu. Valgustuslik võrdsuse, vendluse ja vabaduse idee on eestlase kõrvadele võõra kõlaga. Pigem tundub meile kodusem kogukondlik õigluse idee, mis teeb selget vahet omade ja võõraste vahel ning toetub traditsioonidele ja hierarhiale. Eesti riiklikud institutsioonid on ilma tugevate ajalooliste juurteta. Suure osa oma olemas- olust on Eesti rahvas elanud võõrvõimu ikke all. Eestlased päästis saksastumisest või venestumisest suuresti see, et Eestis põrkusid 19. sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene. Rahvus on säilinud tänu ühisele vaenlasele, keda vihata. Loosungit “Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri
uute teoste ilmumine, vaid ka varemilmunute kordustrüid --nii keelas tsensuur üalmägitud eeskirja põjal näteks 1899. a. «Tasuja» uue trüi väjaandmise. Bornhöe need jutustused, milles ta kujutab oma kaasaegset XIX saj. lõu linnaolustikku, ei ole kül omanud ajalooliste teostega võreldavat üiskondlikku mõu, kuid teatavat täelepanu pävivad ometi. Jutustades tolleaegse Tallinna eesti kodanluse ja väkekodanluse elust, vahekordadest allakäva aadli esin457 dajatega, linnaeestlaste saksastumisest jne., aitasid need teosed kaasa kirjanduse vaateala laienemisele, kuna varasem proosa piirdus peamiselt küaelu ainestikuga. Peamist huvi pakub Bornhöe jutustustes tolleaegse olustiku, mitmesugustesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste, nende mõteviisi, harjumuste ja vaadete tõpäane kujutus. Tätsamates nendest --«Anni neitsipõves» ja «Rollides», mis on oma sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku
annaabi.ee 
