problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted. Näidendid "Tabamata ime" (1912), "Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust, ärimoraali. Eduard Vilde oli Eesti kriitilise realismi algataja ning samuti ka selle voolu üks väljapaistvamaid esindajaid. Kirjandusliku tegevuse eelduseks oli loomupärane anne, mis avaldus juba saksakeelseis koolikirjandeis ja paaris eestikeelses katses. "Ma leidsin ühel heal päeval lihtsalt, et ma eesti keeli kirjutada oskasin," on Eduard Vilde öelnud. Näidendeid kirjutas ta kokku ainult kolm, kuid need on püsinud teatrite repertuaaris tänapäevani ja ei ole ühtki põhjust miks need peaksid sealt kaduma, kuna näidendid on humoorikad. Autor on üritanud Pisuhännas kritiseerida uhkust ja auahnust ning seda, et mõne mehe jaoks on raha
11. Kust pärineb nimi Vanemuine? Kirjelda [nt A. Viirese artiklile toetudes] protsessi, mille vahendusel sai Vanemuisest "vanade eestlaste" laulujumal? K. J. Peterson oma Gananderi "Mythologia Fennica" saksakeelse tõlkega osutas ta, et eesti rahvaluules leidub jälgi laulujumalast, kelle nimi pole säilinud, aga kelle lähedaseks vasteks on soome WAINE- MOINEN, tegelikult oli see nimi juba varem Merkeli teosest tuttav - Faehlmann esitas oma saksakeelseis eesti muistendeis ühe peamise eesti jumalana hallihabemelise Vanemuise, kes tegeles peamiselt laulmisega - Vanemuise kaaslasteks olid näiteks Ilmarine (soome k Ilmarinen), Lämmeküne (soome k Lemminkäinen) kõikide nende elupaigaks oli Faehlmanni järgi Soome Laiemalt läks uus mütoloogia rahva hulka alles Kreutzwaldi "Kalevipoja" rahvaväljaande vahendusel 1962. Eepose avavärss "Laena mulle kannelt, Vanemuine" juhub eriliselt tähelepanu ühele pseudomütoloogia kesksemale kujule
Kirjelda (nt A. Viirese artiklile toetudes) protsessi, mille vahendusel sai Vanemuisest "vanade eestlaste" laulujumal? Eesti rahvaluules leidub jälgi laulujumalast, kelle nimi pole säilinud, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Ganander 1822, lk. 2627). Tegelikult oli "soome Orfeus" Waina-Möinen Baltimail saanud tuttavaks juba Garlieb Merkeli tuntud teoses "Die Vorzeit Lieflands" I (1798, lk. 228) avaldatud vastava pildi vahendusel. Siit tulenevalt esitas Faehlmann oma saksakeelseis eesti muistendeis ühe peamise eesti jumalana hallihabemelise Vanemuise, kes tegeles peamiselt laulmisega (Faehlmann 1840, lk. 4244; Faehlmann 1852). Sel varasel perioodil esitati ja arutati eesti mütoloogia küsimusi vaid saksa keeles, mistõttu need eestlaste hulgas olid kättesaadavad vaid kitsale haritlasringile. Laiemalt läks uus mütoloogia rahva hulka alles Kreutzwaldi "Kalevipoja" rahvaväljaande vahendusel 1862 (2. trükk 1875). Eepose avavärss "Laena mulle kannelt, Vanemuine
asutati 1865. aasta jaanipäeval Taaralinnas Tartus. 1866. aasta saksa laulupeol Tallinnas, millest võtsid osa ka eesti koorid eesti lauludega, istus kostümeeritud Vanemuine kandlega rongkäigu auväraval ja kinnitas iga koorilipu otsa lillepärja, tema kõrval aga puistasid lauljatele lilli valges riides Koit ja Hämarik. Kristjan Jaak Peterson mainis laulujumalat, kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-möinen. Siit tulenevalt esitas Faehlmann oma saksakeelseis eesti muistendeis ühe peamise eesti jumalana hallihabemelise Vanemuise, kes tegeles peamiselt laulmisega. 12. Kust pärineb nimi Taara? Kirjelda [nt A. Viirese artiklile toetudes] protsessi, mille vahendusel sai Taarast “vanade eestlaste” pea- või sõjajumal? Taara on Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi arvates muistse eesti jumala nimi. Taara nimi sai tuntuks peamiselt eepose “Kalevipoeg” kaudu.
annaabi.ee 
