Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike. Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei laksanud. Kuigi ... autori noorust arvesse võttes on ta teatavas mõttes tänapäevast kiirtoitumist (loe: kiiret elu)
sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Haridus kultuuritekstina
sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Kirjakultuuri kujunemisest. Eesti keel kui eesti vaimsuse kandja:
Nagu Jeesua teeb läbi piinarikka kogemuse Pilatusega vaieldes ja risti loomisel, samasuguse teekonna läbib Meister teises kurjuseriigis, Venemaal. Kollased lilled. Kui Meister ja Margarita kohtuvad, siis Margarita, kes tunneb, et tema elu on täiesti tühi, on otsustanud, et kui ta elus ei juhtu täna midagi, siis tapab ta end äa. Ta võtab kätte kollased mimoosid. Need on esimesed lilled, mis on pärised kevadised lilled, mis õitsema hakkavad.Piiblis on mimoosid surematuse ja sakraalsuse sümbol, vabamüürlastel on mimoosid taassünni sümbol, alkeemias sümboliseerivad mimoosid taassündi ja igavest elu.Selles kohtumises on tugev autobiograafiline moment. Nagu kohtusid Meister ja Margarita, kohtusid ka Bulgakov ja tema naine. Meistrile ei meeldinud mimoosid, talle meeldivad roosid, mis on maismaa armastuse sümbol, vabamüürlaste sümbol, kristuses on see märterlikkuse sümbol. Parun Mayggel. Prototüübiks oli Boris Steiger, kes oli välissuhete volinik. Suur nuhk
annaabi.ee 
