Tööleht pärmseente arengut mõjutavate tegurite uurimiseks Probleemi sõnastamine: Milline on peamine tekstis kirjeldatud vastuseta jäänud probleem? Probleemiks oli see, et miks tainas suhkruga paremini kerkib. Kirjuta eelpool sõnastatud probleemist lähtuvalt korrektne uurimisküsimus. Kuidas on suhkru hulk seotud taigna kerkimise kiirusega? Sõnasta teaduslik hüpotees, mis võiks ühtlasi olla uuritava küsimuse õige vastus. Mida rohkem on taignas suhkrut, seda kiiremini tainas kerkib, sest suhkur on pärmile ,,toit" ja energiaallikas, mille abil saab pärm kasvada. Katse tulemused: Andmete analüüs: Millises kõrres tõusis tainas kõige kõrgemale? Miks? Kõrres, milles oli 1 tl suhkurt, tõusis tainas kõige kõrgemale. Võib-olla sellepärast, et 1 tl suhkurt oli kõige ideaalsem keskkond, millega tainas reageeris. Miks sai üks katse tehtud suhkruta? Taigna kerkimise tase erineva suhkruk...
järglased sarnanevad ehituselt ja talitluselt oma vanematega. Järglased pole küll vanematega identsete tunnustega, kuid on siiski märksa sarnasemad kui ülejäänud liigikaaslased. Sellist sarnasust määrav pärilik info lähtub vanemorganismide kromosoomides olevatest geenidest. Kaasajal teame, et kromosoomide põhiosa moodustab desoksüribonukleiinhape (DNA). DNA on biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. Desoksüribonukleotiid on moodustunud lämmastikalusest, sahhariidist desoksüriboos ja fosfaatrühmast. DNA koostises on neli erinevat desoksüribonukleotiidi (lühendatult nukleotiidi). Nende erinevused tulenevad üksnes monomeeride koostisse kuuluvast neljast erinevast lämmastikalustest; sahhariid desoksüriboos ja fosfaatrühm on kõigil neljal nukleotiidil ühesugused. DNA lämmastikalused on adeniin (A), tümin (T), tsütosiin (C) ja guaniin (G). Pärilik info tulenebki nende nelja monomeeride järjestusest –
Glükogeen – energiarikas varuaine loomadel Süsivesikute ülesanded esmane energiaallikas vähene varuaine struktuurne kaitse (tsütoplsama suhkrustumine aitab külma eest) ligimeelitav/paljunemine (õistaimede nektar) NUKLEIINHAPPED Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid DNA e. desoksüribonukleiinhape Monomeerideks on desoksüribonukleotiidid Koosneb fosfaatrühmast, sahhariidist (desoksüriboos) ja lämmastikalusest Adeniin -> adenosiinfosfaat (A) Guaniin -> guanosiinfosfaat (G) Tsütosiin -> tsütodiinfosfaat (C) Tümiin -> tümidiinfosfaat (T) Komplementaarsed on A=T ja G=C Molekul on kaheahelaline, vesiniksidemed lämmastikaluste vahel hoiavad kahte ahelat koos. DNA ruumiline kuju (sekundaarne struktuur) on biheeliks Selline kuju on paljude füüsikaliste ja keemiliste tegurite suhtes küllaltki vastupidav
DNA e. desoksüribonukleiinhape Valkude omadused tulenevad molekuli koostisse kuuluvate Monomeerideks on desoksüribonukleotiidid aminohapejääkide järjestusest nind nende hulgast valgumolekulis Koosneb fosfaatrühmast, sahhariidist (desoksüriboos) ja lämmastikalusest Valgu struktuurid: o Adeniin -> adenosiinfosfaat (A) 1) Primaarstruktuur – aminohappeline järjestus (küllalt stabiilne) o Guaniin -> guanosiinfosfaat (G) Annab ülevaate kui palju aminohappejääke ja millises järjekorras on o Tsütosiin -> tsütodiinfosfaat (C)
Polüpeptiidid on üle kümne aminohappe koosnevad peptiidid. (Tuulmets 2006: 101) Valgud kuuluvad polüpeptiidide hulka, ent kõik ei pruugi olla tingimata valgud. Valke nimetatakse ka proteiiniks ja nad koosnevad ühest või mitmest omavahel seotud polüpeptiidiahelast. Valgumolekulid võivad isegi koosneda sadadest kuni tuhandetest aminohappejääkidest. Need valgud, mis koosnevad ainult aminohappejääkidest on lihtvalgud. Liitvalgud koosnevad lisaks aminohappejääkidele ka sahhariidist, rasvast või muu aine molekulist. Valgud lagunevad temperatuuri tõstmisel ehk sidemed katkevad ning moodustavad vees lahutudes kolloidlahuseid. Nad omavad mitmeid funktsioone organismis ja on osa bioloogiast. Valgud on organismi peamiseks ehitusmaterjaliks, reguleerivad biokeemiliste reaktsioonide kiirust, transpordivad hapniku kopsudest kõikidesse kudedesse ja on tähtsad hormoonid. (Ibid.: 101-102) 9 3.3. Metioniin
2. Mineraalained - N, P, K, Na, Mg, Ca, Fe, Cu, Zn, Mn, Mo, Cl, Ko jne. 3. Sahhariidid e. süsivesikud: Koosnevad: C ja H2O 3.1. Suhkrud * Monosahhariidid (lihtsuhkur): pentoosid (riboos, desoksüriboos), heksoosid (glükoos, fruktoos, ksüloos) 3.2. Polüsahhariidid (tärklis, inuliin, tselluloos, hemitselluloos, kummivaigud, limaained) 3.3. Pektiinid. Nad suhkruhappe ja uroonhappe polümeerid. Glükuroonhape, frukturoonhape. 3.4. Glükosiidid Koosnevad sahhariidist ja mingist teisest orgaanilisest molekulist. 4. Aminohapped ja valgud. Valkude koostises on enamasti 21-22 aminohapet. Aminohappeid on aga rakus rohkem, eriti palju on taimerakkudes vabu aminohappeid. 5. Lipiidid. Ained, mis on vees lahustumatud, apolaarsetes vedelikes lahustuvad ained. Nt bensiin, tärpentin, teataval määral piiritus. 5.1. Rasvad, õlid (glütserool+rasvhapped; küllastumata rasvhapped)Taimeõlid 5.2. Vahad (rasvhape+rasvalkohol) Mesilasvaha, lehepinnal, taluõuntel.
Valkude erinevad omadused tulenevad aminohapete järjestusest ja hulgast. Ülesanded: ensümaatiline (ensüümid reguleerivad biokeemiliste reaktsioonide kiirust); transport (hemoglobiin transpordib hapniku); retseptoorne (rekumembraani pinnaretseptorid edastavad infot); regulatoorne (osa hormoone, n insuliin reguleeri vere suhkrusisaldust); kaitse (antikehad); energeetiline; liikumis. NUKLEIINHAPPED Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille moneeriks on nukleotiid. Nukleotiid koosneb sahhariidist (desoksüriboos/riboos), fosfaatrühmast ja lämmastikalusest. DNA kahte ahelat hoiab koos vesiniksidemed. DNA ülesanded on päriliku info säilitamine ja selle täpne ülekanne tütarrakkudele. RNA põhiülesanne on pärilikkuse avaldamine: kopeerib DNA infot ja kannab selle vajalikku kohta. BIOAKTIIVSED AINED Ensüümid e biokatalüsaatorid, reguleerivad ainevahetust, reaktsioonide kiirust. Ensüümidele on omane kõrge spetsiifilisus. On
annaabi.ee 
