segunemisel. Mullaprofiil Püstiläbilõige maapinnalt kuni mullatekkest muutmata aluskivimini. Mullahorisont-erinevad üksteisest lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm. poolest. Horisondid O-metsakõdu A-huumushorisont E-väljauhte (valkjas) B-sisseuhte (tumedam) C-lähtekivim D-aluskivim T-turba G-gleihorisont Protsessid Leostumine-veeslahustuvate soolade (Ca, Mg) väljauhtumine sademeterikastel aladel. Leetumine-mulla ülaosa lagunemine happelise pinnasevee toimel. Lassiveerumine-mulla väikesed tahked lagunemata osakesed uhutakse pindmistest horisontidest välja. Savistumine Gleistumine-Fe reageerib mineraalosaga ja tekib sinakasrohekas gleikiht. Ferralisatsioon-punakas Fe ja Al rikas kiht. Kaltsifikatsioon-Ca kogunemine sisseuhtehorisonti. Sooldumine-soolakirme tekkimine Mulla viljakus Omadus varustada taimi vajalike toiteelementidega.
tekkinud sikakas-/rohekashall horisont. 1.huumuse kuhjumisprotsess- sõltub kliimast, lähtekivimist, veereziimist, orgaanilisest ainest. Seda intensiivsem, mida paremad on tingimused org aine akumulatsiooniks ja humifikatsiooniks. 2.leostumine- veeslahustuvate soolade väljauhtumine, esineb karbonaadirikka(Ca, Mg soolad) lähtekivimiga aladel, kus karbonaadid lahustuvad ja uhutakse välja, esineb sademeterikastel aladel(sademed ületavad aurumise- mullakiht läbiuhutav). 3.leetumine- osa mulla mineraalosast laguneb happelise mullavee toimel lihtsamateks lahustuvateks ühenditeks. Läbi mulla liikuv vesi kannab keemil ühendid mullaprofiilis allapoole, mulla ülaosa vaesub keemil elementidest, suureneb mulla happesus, kujuneb valkjas leetehorisont (väljauhtehorisont). Mulla ülaosast pärit osakesed kuhjuvad sügavamale- kuj sisseuhtehorisont. toim parasvöötme sademeterikkas
ta otse maapinnal, suvel nihkub sügavamale või kuivab hoopiski. Peale selle pindmise niiske kihi on vee teine, püsivam kiht, mis asub tunduvalt sügavamal, 1 kuni 2 meetrit maapinnast. Kõrbet asustavad puud ja põõsad kasutavad seda sügavamal asuvat niiskust, pinnapealset niiskust kasutab aga kevadtaimestik, mis areneb kiiresti ja seejärel kuivab kõrvetavate päikesekiirte all. Liivamuldade jämedateralisus võimaldab niiskusel sademeterikastel aastatel hõlpsasti tungida hästi sügavale, vastupidine protsess - auramine - on aga takistatud liiva vähese kapillaarsuse tõttu. Järelikult on liivakõrb võimeline koguma ja säilitama enese niiskust, mistõttu ta muutub küllaltki soodsaks Kõrbetaimed peavad taluma suurt kuumust ja tulema toime väga vähese veega, seetõttu on neil sügav juurestik ja väikesed lehed. Paljudel taimedel on lehtede
Taimkate. Troopiline vihmamets hõlmab niisked (kuid mitte soostunud) madalikud ning mäestike nölvad kuni - 1200 m kõrguseni. Kõige suuremad troopilise vihmametsa massiivid esinevad Lõuna-Ameerika (Amazonase madalik), Kagu-Aasia (Sunda saarestikud ja Uus-Guinea) ning Aafrika ekvaatorilähedastes piirkondades. Väiksemad, kuid koostiselt vaesemad vihrnametsa massiivid esinevad ka subekvatoriaalses ja troopilises kliimavöötmes (eranditult sademeterikastel tuulepealsetel mäenõlvadel). Troopilise vihmametsa silmapaistvamaks iseärasuseks on erakordne liigirohkus ja seda ka puude-dominantide hulgas. Ei ole haruldaseks, kui ruutkilomeetri suurusel alal loendatakse 200-300 erinevat puuliiki. Troopilist vihmametsa kirjeldades kõnelevad mitmed autorid kolmest, neljast, seitsmest ja isegi kaheteistkümnest rindest, millest koosnevat mets. Kuid väga paljud
Vee ülesanne taimes on olla üheks fotosünteesi lähteaineks. Vesi kindlustab toitainete ning ainevahetusproduktide transpordi ja turgori taimedes. Taimede veevajadus on suurim võimsa kasvu perioodil. Et toota 1kg maapealset taimeosa, vajavad taimed keskmiselt 150...250kg vett. Mulla veerežiimist oleneb toiteelementide omastamise ulatus ehk väetamise efektiivsus. Eriti märgatavalt mõjutab vee hulk mullas lämmastikväetiste omastamist, põhjustades sademeterikastel suvedel viljade lamandumist. Väetatud mullas kasutab taim vett palju ökonoomsemalt kui halvasti väetatud mullas. Taimede toitumisel on väga oluline näitaja veel mulla toitainete koostis ja kontsentratsioon. Optimaalseks toitelahuse kontsentratsiooniks on 0,1...0,5%. Toitelahuse kõrge kontsentratsiooni suhtes on kõige ükskõiksemad rukis ja nisu, neile järgnevad oder ja kaer. Seevastu köögiviljad on toitelahuse kõrge kontsentratsiooni suhtes tundlikud. Kõige
annaabi.ee 
