Kõige kõrgemasse seisusesse võis pääseda alles pärast 50. eluaastat. Kehaline kasvatuse eesmärgiks pole mitte ihu treenimine, vaid mõistuse treenimine keha läbi. Eesmärgiks on ikkagi intellektuaalne ja moraalne kasvatus. Õige hariduse tulemusena saavad inimesed hakkama ka sellistes teisejärgulistes asjades nagu abielu, naiste omamine, lastekasvatus, vanemate austamine, riietuse valik. Hea haridus parandab inimeste tõugu, inimeste sisulist olemust. Platon leiab, et inimeste tõug areneb samamoodi nagu loomadegi oma lihtsalt aretuse teel. Muusikal on hariduses väga oluline roll. Muusikast jõuab hea korra harjumus inimestesse ja riiki. Platon leiab, et muusikat tuleb hoida algsel kujul, ühtki uuendust ei tohi muusikasse tuua. Muusikalised uuendused on ohuks kogu riigile ning peavad olema keelatud. Kui muutuvad muusikavormid, siis nende koos muutub ka kogu riigi ülesehitus, tulemuseks pole mitte harmoonia, vaid seadusetus, lõbustused, moraalitus.
Sööda maksumusele avaldavad mõju sööda erikulu, söötühiku keskmine omahind, ratsiooni struktuur, söödaliigi omahind. Söödaerikulu sõltub karja produktiivsusest: mida kõrgem on produktiivsus, seda vähem kulub sööta toodanguühiku kohta. Töömahukusele avaldab mõju: mehhaniseerituse tase, karja produktiivsuse tase. Omahinda kujundavatest teguritest on suurema osatähtsusega töötasu ja sööda maksumus (nt 70% seakasvatuses söödakulud). Produktiivsuse mõjurid: tõug, noorloomade hukkumine Tootmise maht sõltub: juhtimisotsustest ja maj-st teguritset (konkurentsivõime) 80 Vaata lisaks konspekt, teema 8 tabel !!! 50. Muutuv- ja püsivkulud taime- ja loomakasvatuses. Taimekasvatus Muutuvkulud [palgad, mis sõlt palgatasemest, töömahukusest); Materjalikulud (seeme, väetised, taimekaitse-vahendid, kütus, määrded); Teenustööd
härra Bourboni kardinal.» See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu