lauljatari Giuseppina Strepponiga. Ooperi läbivateks teemadeks on armastuse maine ja taevane poolus; armastus, patt, surm, lunastus. Ilmselt põhineb ooperi populaarsus just nende kahe pooluse edukal kokkuviimisel.Lavastuse hoidis suurel määral üleval orkester, mis psühholoogilise draama käänud täpselt ja tundlikult esile tõi ja tõhusalt lavastuse käigus tekkivaid "auke" täitis. Lavakujunduses domineerisid lühtrid ja peeglid, mis lõid vajaliku ruumitunde. Meelde jäi hiigelpuu teise vaatuse armuidülli taustana, samuti lõppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Kogu ooper oli väga sünnis ja traditsiooni järgiv. Minu arvates oleksid näitlejad võinud oma emotsioone palju tugevamalt väljendada. Ooper meeldis väga,andis palju ideid ja mõtteid.Igati positiivne kogemus, mida läheb ka hiljem elus vaja.
Irina ta lihtsalt le laulis. Temast mrksa paremini sai oma rolliga hakkama Aare Saal Georges Germontina, moondudes rangest kohtumistjast isalikuks andestajaks. Mitmeklgse ja hea karakteritunnetusega oli tema etenduse teiseks tugipunktiks. Minu arvates oli tegemist vga professionaalse osatitmisega. Smpaatselt olid lauldud krvalrollid, eriti ji meelde Helen Lokuta maskiballi perenaise Florana. Lavakujunduses domineerisid lhtrid ja peeglid, mis lid vajaliku ruumitunde. Meelde ji hiigelpuu teise vaatuse armuidlli taustana, samuti lppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Hea oli ka Flora punane ballikleit. Kogu ooper oli vga snnis,ja traditsiooni jrgiv. Minu arvates oleksid nitlejad vinud oma emotsioone palju tugevamalt vljendada. Prantsuse lbuelu aspektid ei tulnud ehk nii hsti esile, kui mulle oleks meeldinud. Naistelt oleksin oodanud ehk pisut paljastavamaid kostme. Uskumatul kombel ei ole selline suur ohvrimeelne armastuslugu ka tnapeval
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi – kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. Mark Rothko (1903 - 1970): Oranž ja kollane (1956) ● ROBERT MOTHERWELL (1915-1991)
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. ROBERT MOTHERWELL (1915-1991) Motherwell asetus abstraktsionismi kahe äärmuse tegevusmaali ja hermeetilise abstraktsionismi vahele
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. ROBERT MOTHERWELL (1915-1991) Motherwell asetus abstraktsionismi kahe äärmuse tegevusmaali ja hermeetilise abstraktsionismi vahele
annaabi.ee 
