1. atrium-siseõuega elumaja, aknad ja uksed hoovi poole. 2. regia- kuninga loss 5. arcus- Augustuse kaar- Triumfikaar, võidukaar,-värav 7,9. basilica- kolme sammaskäiguga hoone, kristlikud kirikud rajati algselt nendesse, kristlikku kiriku tüüpehitis. 12. curia- kontor 14. rostra- kõnetribüün 17. carcer- vangla 20. tabularium- kontor 1. Ta tuleb templisse-Venit in templum. 2. Ta on basiilika taga- Est post basilicam. 3. Me ootame triumfikaare ees- Exspectamus ante arcum. 4. Me ruttame foorumi poole- Contendimus ad forum. 5. Nad on kooli kõrval- Sunt apud scholam. ABLATIVUS kellega? millega? kuidass? -A amica,schola, puella -O vir= viro amicus= amico verbum= verbo in schola - koolis *in scholam- kooli cum amico- koos sõbraga sine viro- ilma meheta sub terra-pinna all e(x), a(b), de Italia- Itaaliast harjutav ülesanne: 1. in templo cum puella, viro sine filia sub schola, foro ex insula, ab domo,de lingua 2. 2.in Amerikam 8.in terram 3.ex Estonia 9
kristallikaupmees, kes on oodanud aega, mil saab palverännakule minna, kuid pole suutnud leida endas jõudu unistuse teostamiseks. Karjusepoiss aga teab, et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud. Poiss leiab varanduse oma tahet järgides, kristallikaupmees elab siiani unistades. . Igaüks on oma õnne sepp, kuid õnn ei ole laiskadele. Tihtipeale unustame, et inimest tuleb hinnata tema tegude pärast mitte päritolu ega rahakoti paksuse eest. Sellegipoolest ruttame tema märgistamisega esmamulje järgi. Victor Hugo romaani ,,Jumalaema kirik Pariisis" tegelane Quasimodo kannatab rahva õela käitumise all. Teda kiusatakse nii vaimselt kui füüsiliselt. Inimesed ei tea, kes ta on, aga juba välimuse järgi leiavad, et ebameeldiva välimusega inimene ei saa heatahtlik olla. Siinkohal ei tohiks mõista ütlust ,,Inimese elu on tema enese nägu" liiga otseselt. Pigem võiks seda lahti mõtestada nii, et inimene kujundab oma elu ise
See on näide üldisest erinevast arvamusest ja nägemusest, kuidas seda ei mõisteta. Liikumisvõimeline ja terve inimene tavaliselt ei näe ega tunneta enda ümber pisiasju, mis on haigele väärtuslikumad kui miski muu maailmas. Samamoodi suhtutakse seisukohtadesse, mis ehk ei ole nii tavalised ja igapäevased, kui ühiskond on harjunud. Neid peetakse valedeks ning imelikeks. ,,Eks ole selles midagi kurbkoomilist? Oleme lõpuks saavutanud selle, mida ammu igatsesime, ja ruttame sellest kohe lahti saama või vähemalt varjama." Kirjeldus esimese habemeajamise kohta, mis tegelikult on vaid esimene samm kogu elu kestval põgenemisteel, mis kunagi ei vii tagasi sinna, kuhu tahetakse jõuda. Omamoodi armastuse ja vihkamise suhe inimeses. Taolisi tundmusi leidub inimese elus veel mitmeid, näiteks kui midagi väga ihaldatakse ja see siis kätte saadakse, ei tundugi see enam nii ihaldusväärne kui alguses.
Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg poodi minna, kuna reisi lõpus lubati meile poodide külastamist. Mõned meist ostavad banaane, teised aga nutellat ja saia. Inimesed on erinevad, nagu ka maitsed. Nüüd suundume lõpppeatusesse, Elvasse. Pikal teel on igav. Me otsustame laulma hakata. Võtamegi laulu ülesse ja kohe laulab seda pool bussi. Olemegi jõudnud Elvasse, jäänud on veel viimased naljad rääkida ja vaheaja plaane mõelda. Bussi peatudes ruttame koheselt välja ja hakkame nautima vaheaega. Ragnar Sikk 9c
Rikkaks ei saanud ka Oberndorfi lukkseppmeister Philipp Moritz Fischer. Ta käis eluaeg kundede juures oma esipedaalide ja piduriga jalgratta seljas, teenides nii oma igapäevast leiba. Kõndinuks ta kombekalt jala, oleksid pürjelid talle kummardanud ja omasuguseks arvanud. Kuid tema sõitis isegi küpsetes aastates veel lasteleluga, mispeale Oberndorfi linna kõrgestisündinud pürjelitel jäi üle vaid imestunult õlgu kehitada. Kuid 1884. aastal (ruttame siinkohal pisut ette) avas tema poeg Friedrich, kes oli pärinud oma kadunud isalt tolle truu sõiduriista, terve jalgratta- ja kuullaagritehase! Ning äri oli tulus. Kaaskodanikud ei kehitanud enam õlgu. Jalgrataste tegemine oli saanud täiesti sündsaks ja lugupidamist väärivaks äriks, sest aeg oli oma töö teinud. Polnud põhjust ka Prantsusmaalt pärit kaasautoril-Pariisi tõllassepa Michaux' nime kandvad jalgrattad läksid robinal, 500 kuldfranki tükk.
" ,,Oh sind väikest vetehullu! Sündisid vast tunamullu -- nüüd, et merele saaks juba! Tean: jääb kitsaks sulle tuba, merelindu veetleb meri -- sul ju kalurite veri." Meremeeste laul Meremehi meid varjamas taevas, elu ohtlik ja raske on meil, meie kodu ja elamu laevas ulgumerede lagedail teil. Ja kui laine käib kõrgele üles, siis meil algab vast mehine töö, laev vaid rabeleb voogude süles, rebib mastides tormide vöö. Ülal purjedes vingub ja ulub, ja me ruttame rehvima neid. Tuul küll vantide vastu meid surub, aga see veel ei heiduta meid. Aga siis, kui me saabume randa pärast ohtlikku teed mere pääl, siis võib hetke ka puhkuseks anda, pidulauluks võib paisuda hääl. Raudtee Kaks rauast niiti mööda maad -- nii väga pikad, pikad need; neid mööda sõita, sõita saad nii kaugele, kui jätkub teed. Ees vedur ähib, tormab, veab, tal ikka kiire, ikka rutt, ning järel vagunite read ja rattamürin -- raudne jutt.
Pealegi tuntakse alati teatud moraalset üleolekut nende suhtes, kelle elu on teada. Tulevikuplaanide teostamisel oli d'Artagnan otsustanud teha kolmest kaaslasest oma õnne tööriistad ja seetõttu ei olnud talle sugugi vastumeelt juba varakult korjata enda kätte nähtamatud niidid, mille abil ta kavatses neid juhtida. Siiski rõhus teda kogu teekonna vältel raske kurbus: ta mõtles noorele ja ilusale proua Bonacieux'le, kes oli pidanud talle tema ustavuse eest tasuma; ruttame nüüd aga teatama, et kurbus ei olnud tingitud niivõrd kahetsusest kadumaläinud õnne pärast kui kartusest, et noore naisega on juhtunud õnnetus. Ta ei kahelnud hetkegi, et 279 proua Bonacieux langes kardinali kättemaksu ohvriks, ja nagu teada, maksis Tema Eminents julmalt kätte. Mis puhul tema ise leidis armu ministri silmis, oli talle eneselegi arusaamatu, kuid kahtlemata oleks härra de Cavois talle seda seletanud, kui kaardiväekapten oleks ta kodunt leidnud.
annaabi.ee 
