90% rukkijahu; leiva happelisus peab olema kõrgem kui rukkipüüljahu 21. Leibade jagunemine rukkijahu sisalduse alusel. Leivad, rukkileivad, rukkisegaleivad ja peenleivad, lisanditega leivad, seemneleivad, teraleivad ja koorikleivad 22. Peenleib. Kõige peenem rukkijahu sort, valmistatakse keet( rukkipüülist, kuumast veest ja rukkilinnastest), magusama maitsega, madala happelisusega 23. Tera- ja seemneleivad. Kasutakse idandatud või kooritud rukkiteri, purustatud nisuteri või helbeid; kasutatakse jämeda jahvatusega jahusid; happesus kõrgem 24. Koorikleib. Kasutatakse rukkiterasid, natur juuretist, soola, siirupit ja kartulihelbeid 25. Juuretise baasil tehtud leibade väärtus. Tervislikum, kergesti seeditav, meeldiv maitse ja aroom 26. Lisandid leivas kaasajal (taimsed, loomsed). Kartulihelbed, porgandihelbed, puuviljad, seemned, köömned, koriander, peki ja singi kuubikud 27. Leivatööstuse arengu lugu
Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt maailma esimene hästi säilinud rukkileib, mis oli küpsetatud viis sajandit tagasi. Egiptuse matmispaikadest on leitud säilinud nisu- ja rukkiteri, 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba hoitakse aga New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis. Meie rukkileiva ajalugu algab 11. sajandist ja on seotud rukkikasvatuse ja -töötlemise arenguga meie piirkonnas. Rukkileiva valmistamine on traditsioon, mis on kujunenud sajandite vältel ning põlvkonnalt põlvkonnale kogemuste ja teadmistega edasi antud. Leivaküpsetamise areng on toimunud koos inimkonna arenguga, kuid tänapäeval on jäädud naturaalsete meetodite ja materjalide juurde. 19
sisaldus mitte üle 1,5 %. Värvuselt hallikasvalge või hallikaskreemikas ja kliiosakestest tingitud tähnidega. Kasutatakse rukkikroovleibade ja juuretise valmistamiseks. Rukkipüüli valmistatakse viljatera tuumast. Kõik kestakihid on eemaldatud, mistõttu on oluliselt vähenenud ka vitamiinide, mineraalainete ja kiudainesisaldus. Jahu on peeneteraline, valge värvusega, hallika või kreemika varjundiga. Kasutatakse peenleibade valmistamiseks. Lisaks jahule kasutatakse rukkiteri erinevates leivatoodetes tervelt, vähem või rohkem purustatult ja helvestena. Tatrajahu Väga toitev, süsivesikuterikas, sisaldab kõike kaheksat hädavajalikku aminohapet ning peaaegu kõiki B-grupi vitamiine. On suurepärane taimse valgu allikas; tugevdab kapillaare, puhastab maksa, on kasulik soolestikule. Tuntud oma kolesterooli alandava toimega, aitab vabaneda kergest depressioonist. Jahust valmistatakse teatavaid makaroniliike, küpsetatakse keekse, vahvleid, torte, sellest võib
tooted. 22. Peenleib Valmistamiseks kasutatakse kõige peenemat rukkijahusorti. Rukkipüülist, kuumast veest ja rukkilinnastest valmistatakse keet, mis suhkrustatakse ja jahutatakse. Osale peenleibadest lisatakse kuni 20% nisujahu parema mahu ja struktuuri saamiseks. Peenleivad on teiste leibadega võrreldes alati väiksema/madalama happesuse ja magusama maitsega. 23. Tera- ja seemneleivad Tera- ja seemneleibade valmistamiseks kasutatakse idandatud või kooritud rukkiteri, purustatud nisuteri, mitmesuguseid helbeid ja seemneid. Enne taina valmistamist keedetakse/hautatakse terad pehmeks. Teradele lisatakse rukkilinnasejahu ja jäetakse jahtuma. Leiva happesus peab olema kõrgem, sest kasutatakse jämedama jahvatusega jahusid. 24. Koorikleib Tänapäeval on llassikalisele leivale on lisandunud moodsam variant – koorikleib. Valmis rukkitainas lõigatakse eriliste seadmete abil ristkülikukujulisteks või ümmargusteks tainatükkideks. Tainatükid
annaabi.ee 
