Rabapüü arvukuse langus Evelyn Landing 2015 Sissejuhatus • Rabapüül eristatakse 15 alamliiki • Eestit asustab kesk-vene alamliik Lagopus lagopus rossica • Rabapüü on Palearktise kanaline, elab tundras ja rabas, meil on ta hilisjääaja jäänuk. • 19. sajandi lõpuni oli rabapüü tavaline jahilind. Rabapüü välimus • On umbes varesesuurune, jässaka keha ja suhteliselt väikese peaga lind. • Emane ja isane rabapüü ei erine teineteisest oluliselt ei suuruselt ega välimuselt. • Sulgib väga pika aja jooksul:märtsist kuni novembri lõpuni või detsembri alguseni
Loend sisaldab 4360 nimetust soontaimi, millest 509 kasvavad Tartu ümbruses ka looduslikult. Germanni järel sai botaanikaaia juhatajaks ja TÜ loodusteaduste professoriks Carl Christian Friedrich von Ledebour, kes oli selles ametis aastail 1811-1836. Ta viis botaanikaaia maailmatasemele 1827. aastal kasvas seal 10 449 liiki taimi. Tartu perioodil ilmus Ledebouri sulest 4 köiteline "Flora Altaica" (1829-1833). Täieliku ülevaate Vene impeeriumi taimestikust annab "Flora Rossica" (4 köidet, ilmus 1841-1853 Stuttgardis), kus on kirjas, et Eestis kasvab 1037 liiki soontaimi. Perioodi lõpul avaldati mitmeid lühemaid botaanilisi kirjutisi Riia Looduseuurijate Seltsi väljaannetes, eriti seltsi aastaraamatus. Üheks viljakamaks autoriks oli Tartus botaanikat õppinud Friedrich Alexander Buhse, kelle ulatuslikumaks tööks oli ,,Baltikumi taimeteaduslik bibliograafia". Sajandi esimesel poolele on iseloomulik Eesti taimestiku põgus uurimine. Suuremad teened
võimaldab prognoosida täiskasvanud taime kuju ja mõõtmeid. Reeglina on liigipuhtad ka vanad, eelmise sajandi algul või veelgi varem istutatud puud, kuna nende seeme pärineb areaalist, kust mõisnikud hankisid seda eelkõige oma mõisametsade liigilise koosseisu rikastamise eesmärgil. Võimaluse korral tuleks eelistada haljastuses kas euroopa lehist (Larix decidua või siberi lehist (L. sibirica ning L .sibirica var. rossica), mis on ühtlase kuju ning sirge tüvega. Lisaks püsib euroopa lehis sügisel väga kaua rohelisena, ilmestades parke ja maastikke veel oktoobris ja novembriski. Sageli püsivad kolletunud okkad puul isegi üle aastavahetuse. Enamik Kaug-Idast pärinevaid liike aga on sageli kõveratüvelised ning ebaühtlase võrakujuga, sobides seeläbi küll aktsentpuuks e. ,,solistiks", mitte aga massistutuspuuks. Enamik lehiseliike on ka väga kiirekasvulised ning nendega on võimalik
hiljem karvased vaid alt. Abilehed kitsassüstjad, varisevad varakult. Õitseb koos lehtimisega, emasurvad 4-6 cm pikad. Hübridiseerub kergelt teiste pajudega, paljuneb lihtsalt pistokstest. Majanduslikult tähtis liik punumistöödeks, Eestis kasvatatakse liiki ka istandustes. Haljastuses tore liik vabakujuliseks või pügatavaks hekiks, ei talu seisvat vett, saab haljastada niiskeid kohti. Vene paju (Salix rossica Nas.) Vene paju on kirjanduses tihti käsitletud vitspaju kas alamliigina või teisendina, harvem omaette liigina. Liiki eelmisest eristada on väga raske. Lehed on pealt tumerohelised ja paljad, lehtede pikkuse ja laiuse suhe on väiksem kui vitspajul. Ka vanemad võrsed on udekarvased. Õitseb aprilli lõpp, mai koos lehtimisega. Kasvab enamasti Lõuna-Eesti jõgede ääres. Üldlevik Euroopast kuni Kaug-Idani. Ei oma meil tähtsust, kasutusalad samad vitspajuga.
annaabi.ee 
