näitustel. 3 Määratud saatus ja lapsepõlv Henri de ToulouseLautreci päritolus ei ole midagi, mis vihjaks sellele, et ühel päeval maalib ta portreid kõlvatust tantsijannast, kurikuulsast homost ja tulisest revolutsionärist. Vastupidi, sündides oli ta määratud elama sedavõrd teistsugust elu, et neid kaht varianti on naljakas omavahel võrreldagi naljakas ja kurb. Sündmus, mis kutsus esile sellise rollivahetuse, leidis aset 13.mai hommikul 1878, kui kolmeteistaastane Henri istus koos vanemate, krahv Alphonse ja krahvinna Ad?le de Toulouse-Lautrec-Montfaga oma vanaema linnamaja, H?tel du Bosci salongis Albi linnas Lõuna-Prantsusmaal. Nende seltskonnas oli ka isa vend onu Charles. Külla oli tulemas kohalik arst ning Henri isa Alph, nagu teda kutsuti, andis oma tavalisel hoolimatul viisil käsu, et poiss läheks külalist tervitama. Henri, kes tahtis olla hea laps, hüppas toolilt
või tõe protseduuriline teooria. See räägib sellest, et õigsus on tagatud siis, kui on järgitud teatud protseduure - normatiivse ülestähenduse õigsus sõltub sellest, kas see norm on saadud teatud protseduure järgides. Diskursuse reeglid formuleerivad sh üldised õiguspärasuse nõuded: - mittevastuolulisus - universaalsus kasutatavate eelduste mõttes - keelelis-mõisteline selgus - empiiriline tõesus - tagajärgede, rollivahetuse, kaalutluse silmaspidamine ehk see on monoloogi tase. 3. Mõistuse institutsionaliseerimine (püstitada tees, et õigus nõuab midagi õiget) Diskursuse piirid saab sisustada läbi reaalse ja ideaalse diskursuse. Reaalne diskursus - kindlaksmääratud aeg, määratud osavõtjate arv, piiratud võimekus rollivahetuseks. Ideaalse diskursuse probleem on see, et tegelikkuses (reaalses diskursuses) on piiratud aeg,
See kehtib aga ainult ideaalsetes tingimustes; reaalselt olla ei saa. Diskursuseteooriaga on seotud rida probleeme. Probleem diskursuse teooria kui praktilise õigsuse/Õpärasuse teooria – seda võiks käsitleda kui diskursuseteooria staatuse probl. Me peame vahet tegema ideaalsel ja reaalsel diskursusel. Ideaalne diskursus on määratletav. Piiramatu aja, piiramatu osavõtjate arvuga, täielik vabadus, keelis mõisteline selgus, empiiriline informeeritus, rollivahetuse võimlikkus, leitakse vastus praktilistele küsimustele. Küsimus on selles, kas eksisteerib sisemine side ideaalse diskursuse ja avatud diskursuse vahel – jah. Praktilises diskursuses ei ole tegemist mitte ühtsete ühiste huvide kindlakstegemisega, vaid huvide konflikti lahendamisega. Huvide konflikti lahendamine on huvide kaalumise küsimus. Ideaalne diskursus pole irrelevantne õigsuse Õpärase kindlakstegemise jaoks. Probleem topeltloomuse ja jur. argumenteerimise vahekorrast
loovad/rakendavad/tõlgendavad) 2. Diskursus (läbida see). Diskursus on praktilise õiguspärasuse (õigsuse) või tõe protseduuriline teooria. See räägib sellest, et õigsus on tagatud siis, kui on järgitud teatud protseduure. Diskursuse reeglid formuleerivad sh üldised õiguspärasuse nõuded: - mittevastuolulisus - universaalsus kasutatavate eelduste mõttes - keelelis-mõisteline selgus - empiiriline tõesus - tagajärgede, rollivahetuse, kaalutluse silmaspidamine ehk see on monoloogi tase. 3. Mõistuse institutsionaliseerimine (püstitada tees, et õigus nõuab midagi õiget) Ideaalse diskursuse probleem on see, et tegelikkuses on piiratud aeg, osalejate arv, vabadus osalemiseks, keelemõisteline ebaselgus, piiratud informeeritus, rollivahetuse võimatus. Ideaalset varianti kritseritakse tugevalt, sest keegi pole ideaalse diskursuse situatsioonis viibinud. See pole seega reaalne diskursus.
annaabi.ee 
