ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g. Vanalinnu üla ja alapool on (tume) pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 k g ning emaslinnul 4,55,5 k g. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana
kujutamisel. Tüüpilisemad baule kujud on: "Teispoolsuse abikaasad" - Blolo Bla ja Blolo Bian - vastavalt nais- või meessoost kodukujud, mille vahendusel astutakse kontakti omakorda maajumalustega suhtlevate surnud lähedastega; asie usu'd, mis kehastavad metsadesse eemaldunud jõude ja hingi, kellele tuleb tuua ohvreid selleks, et mitte nende viha alla sattuda; inimkujulised ahvid, kelle välimus on eelnevatest rohmakam ja kellele annetasid enamasti põllu- ja metsatöödega seotud riitusi pühitsevad talupojad. Kui metsavaimudele pühendatud asie usu't kujutati meeleldi kauni ja inimnäolisena selleks, et inetu vaim soostuks kujusse elama asuma, siis talupoegade seas austatud metsa- ja põllujumalused olid looma-, sageli ahvikujulised. Neid hoiti väljaspool küla asuvas hütis, naiste silma alt eemal. Teatud kuufaaside ajal ning külviaegadel pani selleks määratud vahendaja looma pea peal või kätel
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi.
Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa
Kõiki pindu kattev ornamentaalne kujundus tähendas rikkalikkust. Taimsed motiivid stiliseeriti kerajateks vormideks, loomamotiivid esinesid ornamendis võimu sümbolina. Ornamentaalne kaunistus moodustus ka võlvidele ja kaartele paigutatud pühakuid kujutavate medaljonide reast. Sarnaste motiivide rütmiline kordumine andis piltkujutistele ornamentaalse iseloomu. Mööbel. Võrreldes kreeka ja rooma mööbliga oli bütsantsi mööbel lihtsam ja rohmakam, seda varjatakse rikkalike ülemaalingute ja kullatisega. Mööblist olid enam levinud istemööbli mitmesugused variandid, sh ka klapp-taburet. Troonid olid kõrgete seljatugedega, neid kaunistati ka elevandiluust nikerdustega. Voodid olid lebatsitena kaotanud oma antiikaegse tähtsuse, tihti olid magamisasemed tehtud seinaniššidesse. Eraldi asetsevad voodid olid baldahhiinidega. Esemete hoidmiseks olid rohmakad kirstud. Käsikirju hoiti kappides. VARAKESKAEG.
annaabi.ee 
