Kelle vahel: Eestimaa, Suurbritannia ja Valgekaartlased Nõukogude Venemaa vastu Tähtsamad lahingud: Narva lahing 28. novembril 1918 Eestlased kaotasid, Paju lahing 30.- 31. jaanuaril 1919 Eestlased võitsid, Võnnu lahing 23. juunil 1919 Eestlased võitsid, Kadrimäe lahing 28. novembril 1918 - viik Tähtsamad väejuhid: sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, korpuse ülem polkovnik K. Dzeroinski, korpuse ülem polkovnik G. Neff, kindralmajor A. Rodzjanko, kindral Judenitsig Tulemus: 25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19
diviisi. Loodearmee põhilised toetajad Eesti kõrval olid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Alates juunist 1919. andis märkimisväärset abi ka Ameerika Abi Administratsioon (American Relief Administration). Vene valgete juhtideks Vabadussõja ajal olid: kindralstaabi kindralmajor Aleksei Vandam (1918. aasta oktoobris ja novembris) polkovnik Heinrich von Neff (novembrist 1918 jaanuarini 1919), polkovnik Anton Dzerozinski (jaanuarist juunini 1919), kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko (juunist oktoobrini 1919), jalaväekindral Nikolai Judenits (oktoobris ja novembris 1919) ning kindralleitnant Pjotr (Peter) von Glasenapp (novembrist 1919 jaanuarini 1920). Alates 1919. aasta mai algusest vallutas venelaste korpus suure osa Peterburi ja Pihkva kubermangust. Seejärel alustas pealetungi Punaarmee ja septembris oli Loodearmee valduses veel vaid Oudova (Gdov) ja Jamburgi piirkond. Septembris kavandati uut rünnakut
Keiser oli seotud vägede ülemjuhataja ametiga (millega ta hakkama ei saanud), korralikku valitsust ei olnud. Veebruari lõpus (Lääne-Euroopa kalendri järgi märtsis) 1917 haarasid streigid kogu pealinna, mis sõja ajal oli ümber nimetatud Petrogradiks. Rahvas tuli tänavatele, nendega ühinesid ka mässu maha suruma saadetud sõdurid. Petrogradi sõitis ka keiser, lootes olukorda kontrolli alla saada, ent armeejuhid, ministrid ja 1911. aastast Riigiduuma esimehe ametis olnud Mihhail Rodzjanko (1859-1924) keeldusid teda toetamast ja kesier loobus 2.(15.) märtsil 1917 troonist oma venna Mihhaili kasuks. Viimane, kellel samuti mingit toetust ei olnud, loobus troonist kohe peale seda. Võim läks Riigiduuma poolt moodustatud Ajutisele Valitsusele. Ajutine Valitsus: Loodi Venemaa valitsemiseks keisrivõimu lõpu ja põhiseadusliku assamblee kokkutuleku vahelisel ajal. Sinna kaasati kõik tähtsamad sõja jätkamist pooldavad
Need tungisid läbi Irbeni väina (Kura kurk), võtsid enda alla Kuressaare ja Pärnu. Tekkis paanika nii tsiviilelanike kui Ve väejuhtide seas. Kardeti ka Sa maavägede sissetungi. Tegelikult midagi sellist isegi ei kavandatud. Pigem oli tegemist luureretkega. Pärats Kuressaare ja Pärnu pommitamist Sa sõjalaevad lahkusid. Ometi hakati Kuressaarest ja Pärnust evakueeruma. Õhku lasti ka Waldhoffi tselluloosivabrik. Hirmude levikule aitas kaasa ka Ve sõjavägede juhtkond. Polkovnik Pavel Rodzjanko teatas oma tähtsale vennale Peterburi, et Sakslased on kohe-kohe Pärnusse jõudmas. Pärast väljatõmbumist Riia lahest 1915.a Eesti rannikul mereoperatsioone ei toimunud. Aug 1915 ründas Sa õhulaev Paldiskit. See süvendas rahutust, ärevust. 1916 olid peamised jõupingutused Sa poolt üle kantud uuesti läänerindele. Ve üritas revansi võtta. Märts 1916 kohaliku tähtsusega pealetung. Üsna ägedad lahingud kestsid 12päeva, kuid Ve väed ei suutnud Sa kaitseliinidest läbi murda
ranguks eestlaste lahingumoraali suu- pu, et lõpuks oma põldu harida. rendamisel oli Asutava Kogu valimine Vene revolutsiooni tõttu Eestisse taga- ja selle vastu võetud maareformi sea- nenud nn valgekaartlased organisee- dus, mis täitis põlisrahva oma maa risid lääneriikide ja Eesti abiga oma armee (Põhjakorpus, hiljem Loodear- mee kindralite Aleksandr Rodzjanko ja Nikolai Judenitsi juhtimisel). Suur- riikide survel pidi Eesti nii mais-juu- nis kui ka oktoobris 1919 osa võtma Vene valgete pealetungist Petrogra- dile. Mõlemad katsed lõppesid lüüa- saamisega. Kaotusi kandsid ka Eesti
samal õhtul tekkis kaks juhtimiskeskust. Üks kujunes ümber Riigiduuma. Oli olnud valitsusmeelne, viimasel ajal opositsiooniline. Riigiduuma muutus rahva silmis mingiks märtriks, kannatajaks valitsuse repressioonide all, 27.veebr õhtul Riigiduuma suurimad parlamendifraktsioonid moodustasid 12-liikmelise Riigiduuma Ajutise Komitee Korra Taastamiseks Linnas ja Side Pidamiseks Teiste Asutustega. Asutuse etteotsa tõusis oktobrist Mihhail Rodzjanko, alustati kohe riigivõimu üle võtmisest, lastes enda juurde Tauria paleesse tuua kõik senise valitsuse ministrid. Ministrite asemel saadeti ministeeriumidesse Riigiduuma komissarid, kes olid erivolitustega varustatud, võtsid riigiasutused enda kontrolli alla. Samal ajal, 27.veebr õhtul, tekkis ka teine võimule pretendeeriv keskus. Oli hakatud suuremates Petr tehastes moodustama töölisnõukogusid, kogu liikumine oli stiihiline, tööstusettevõtted olid
annaabi.ee 
