põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel. Seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt, Konstantin Päts vahistati ja saadeti koos perega Venemaale. Konstantin Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri. Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK töötajad üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Tverist 15 km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Peagi sõideti taas Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga . Presidendi säilmed maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul.
sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri. Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK endised töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis). Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti, Ksenija Gussevaga, kes kirjeldas Konstantin Pätsi matuseid ning näitas uurijatele presidendi umbkaudse haua asupaiga. Kõik nähtu dokumenteeriti videokaameraga, filmis kohalik Aleksandr Sokolov. Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti
suhteid seal asunud Punaarmee osadega. Seal oli Rebasel esimest korda võimalus tutvuda Punaarmee lahingkorra, isikkoosseisu ja relvastusega. Sideohvitseri töö kõrval andis Rebane Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde, kus pani rõhku relvaõppele ja laskeharjutustele. Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinnasse Auto- Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teenimise ajal olevat Eesti NSV RJK rehabiliteerimisgrupi töötaja Valdur Timuski väitel nõukogude riikliku julgeoleku sõjaväeline vastuluure värvanud Alfons Rebase salajaseks kaastöötajaks[4]. (vt. ka Ain Mere) 25. septembril 1940 sündis Rebase ja Agnia ainus laps Tiiu, kuid ta suri järgmisel päeval. Rebane on väitnud, et Tiiu vaim kaitses teda hilisemates lahingutes. 25. oktoobril saadeti Rebane erru. Seejärel töötas ta 1941. aasta maini Lasnamäel ehitustöölisena. Rebane teise maailmasõja ajal
lähikonda ei sobinud ka Resev, kes 1951. aastal kuda ka Eesti NSV siseministril Krassmanil, asendati senise Eesti NSV sõja komissari Johan kelle asemel nimetati ministriks kindralmajor Lombakuga. Lombak. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku 1953. aasta kevadel, pärast Stalini surma Komitee (RJK) etteotsa sai esmalt polkovnik loodi nii Moskvas kui liiduvabariikides vahe Ivan Karpov (1954), tema järel (1961) eestlasest pealse kahe, sise ja julgeolekuministeeriumi polkovnik August Pork. Viimane ülendati baasil uuesti üksainus siseministeerium. mõne aasta möödudes kindralmajoriks, ning
Üle 70% küüditatutest vanurid või alla 16-aastased lapsed. Partei ja julgeoleku roll repressioonide teostamisel - Repressioonide ulatus – sõjajärgses Eestis ca 45 000, Lätis 75 000, Leedus 130 000 arreteeritud inimest. Repressioonide all langes 68 000 Eestis, Lätis 120 000 midagi ja Leedus 160 000 midagi. Repressiivaparaat. 1944-53 – NKVD (SARK) ja NKGB 1953-54 – MVD (SM) Alates 1954 – KGB (RJK) – Hršutšov lõi organisatsiooni, et nõrgestada julgeoleku organisatsioon NSVLis. Ta tahtis allutada julgeolek veelgi tugevamalt parteilise kontrolli alla. Esialgu julgeoleku positsioon nõukogude ühiskonnas nõrgenes. Hävituspataljonid. KGB. Võõrarmee kohalolek. Repressiivpoliitika mitmekesisus ja ulatus. Vägivalla osaline heastamine: nõukogulik rehabiliteerimine. Nõukoguliku rehabiliteerimise olemus. Ei toonud kaasas endise olukorra 100% taastamist. Seotud nende
Stalini surma järel ühendati kaks julgeoleku ministeeriumit üheks võimsaks siseministeeriumiks, keda juhatas L. Beria. 1953-1954- MVD (SM, sotsiaalministeerium)- Eesotsas L. Beria. Ei kestnud kaua, sest N. Hrustsovi eesmärgiks oli siseministeeriumi mõjukust vähendada, mida teostati 1954. aastal, siseministeeriumist eraldati kõik need üksused, mis tegutsesid otseselt julgeoleku asjadega ning moodustasid riikliku julgeoleku komitee "KGB". Alates 1954- KGB (RJK, riikliku julgeoleku komitee)- N. Hrustsov allutas KGB partei kontrolli alla. KGB roll algas kasvama 1960ndate II poolel, kui tuli esile Y. Andropov. Käepikendus ühiskonna vaoshoidmiseks. Viimane KGB juht ENSVs Rein Sillar (Ei tohi eksida viimase partei juhiga, kes oli Sillari) Hävituspataljonid: Sõjajärgsel ajal moodustati hävituspataljonid, mida moodustasid kohalikud elanikud. Enamik ei tahtnud ennast siduda hävituspataljoniga ning sinna
annaabi.ee 
