raha, haridus, amet, ilusad asjad. Kultuuritoodangus kohtame halva südamega prostituuti maruharva. Zara on ettearvatavalt väga hea inimene, kes usaldab teisi liiga palju, keda kasutatakse ära, kes ei otsinud seda tööd, vaid keda sunniti selleks. Ning Saksamaa on samuti igati ettearvatav koht ida prostituudile ta ei lähe ju Hispaaniasse või Rootsi! Ka Ingel on klisee. Alustades juba ta nimest. Jah, raamatus on tegu rivaalist õe kirjeldusega, kes ehk liialdab oma õe täiuslikkust, ent ,,faktid" kinnitavad seda samuti. Teiste tegelaste lausutud arvamused, autasud. Ingel on ingellikult täiuslik naine, pikad blondid juuksed palmikusse punutud ja põll ees, nagu üks õige maarahva idüllist välja astunud Linda ema muiste. Nimedest rääkides on sama hoolikalt leitud nimi ka Truu mis on küll pigem iroonia, sest selle neli kandjat raamatus on kõike muud kui truud ( Aliide, Martin, Talvi, Konstantin). Ent
välja. Corneille viimane lavastatud näidend oli ,,Surena" (1674). Oma viimased aastad veetis kirjanik mahajääetuna vaesuses ja suri 1. oktoobril 1684. aastal, Pariisis. Kokkuvõtte Corneille näidenditest: 1629 Mélite või loetud k irjad 1644 Rodogune 1631 Clitandre ehk päästetud süütus 1645 Teodora, neitsi ja märter 1631 Lesknaine ehk Karistatud reetur 1647 Herakles 1632 - Kohtugalerii ehk Rivaalist 1649 Don Sanche Aragonist sõbratar 1650 Androméde 1666 - Toatüdruk 1651 Nicoméde 1634 Kuningaplats ehk Eripärne 1651 Pertharite armastja 1659 Oidipus 1635 Medeia 1660 Kuldvillaku otsimine 1636 Koomiline illusioon 1662 Sertorius
Poeet tunneb end üksinda, kui noort meest pole juures. Ei saa magada jne. Noore ja poeedi võõrdumine kestab 58nda sonetini. Väga vastakad tunded nooruse suhtes, ühel hetkel ülistab, teisel hetkel vihastab. Löödud noore käitumisest tema vastu, vaatleb poeet aja liikumist ning noore mehe ilu. Otsib vastust, kuidas võiks noorus püsida. Ütleb noorele, et surematus pole võimalik. Noormees eirab teda ja otsib sõprust nt ühe proua ja ühe rivaalist poeediga. Kord on kurb, kord rõõmus nooruse üle. Mida enam noormees poeeti eemale tõrjub, seda enam poeet teda tahab. Ükskõik kui julm noormees on, poeet ei taha temast eemalduda. Poeet lihtsalt aktsepteerib noore eemalolekut. Peale piinamist noormehe poolt, poeet lõpetab noormehe sõpruse poole pürgimise. Siis aga taipab poeet, et tema uus vaikus noorsoo vastu ongi see, miks teda nii halvasti koheldakse. Poeet süüdistab end kõiges halvas, mis temaga on juhtunud ja palub vabandust
kust). Et harakal on pikk saba, sugeneb sellest saamisloo täpsustus: harakas on tekkinud sõr- mest või varbast. Ühe teate järgi on harakas kuradi süda. Seletused haraka pika saba kohta on veel: see on talle jumala poolt määratud peergude näppamise eest; inimesed on talle peeru- kimbu järele visanud (taha pistnud). Eraldi tähelepanu väärib ka tekkelugu, milles haraka sünd on seotud nõia või vanakurja hukkamisega. Ühe teisendi järgi vabanes peigmees oma mõrsja rivaalist järgmiselt: ... siis kutsunud ta mõlemad omad naised enese juurde ja öelnud neile: ,,Kumb enne selle sõrmuse selle lina pealt minu kätte toob, see jääb mulle naiseks!" Naised pannuvad ka kohe plehku, vanapagana tütar ikka ees. Niipea kui vanapagana tütar sõrmust hakanud ära võtma, kukku- nud ta karsumdi körditõrde, ainult suur varvas jäänud välja. Seda nähes, mis sündinud, öel- nud sulase tütar: ,,Suurest varvast, mis väljas on, saagu harakas aiateibasse
annaabi.ee 
