* Vastupidises järjestuses tekib jamb (v--). * Üks pikk ja kaks lühikest tekitavad daktüli (--vv). Värsirida e. värss on kahe või rohkem kui kahe rütmiühiku (värsijala) ühtum. Kuidas inimene hakkas sõnu kordama rütmiskeemis, pole päris selge. Kindlasti tunnetas ta selle organiseerivat funktsiooni ja tajus ka alateadlikult elus esinevat kvantitatiivselt erinevate osakeste vaheldust. Paljud tööliigutused korrastuvad kindlas vahelduses; käsikivi ringiajamine, sõudmine, tule puurimine, kooditamine, tõlvaga pesu pesemine jne. Üks tööliigutus nõuab teisest rohkem lihaste pingutamist. Paljud tantsudki imiteerisid tööprotsesse. Tants võis ära jääda, laul aga püsida, ja nii saada iseseisvaks. Nõnda on ka töö ja tantsud laulurütmi tekkimise allikaks. Seda kõike tuleb võtta kui võimalikku, mitte aga kui ainuvõimalikku. Regivärsi meetrum ja prosoodia
5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat (Pilt, 2002). Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu,
ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida. LEIVAJAHU JAHVATAMINE Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati.
küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu-uhmris nuiaga tampides. 7 Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid pikka aega kaasa näljahädasid.
annaabi.ee 
