Ja sireleis mul särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit. Arvamus: Luuletus on täis salapära ning lootusrikkust. Kevad oleks nagu millegi uue algus. Sirelid õitsevad ning noor hing on rõõmu ja tahtmist täis.
See kogu peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses. Näib, et inimesel endal pole võimalik midagi otsustada ning kõik suur, tähtis a tõeline jääb kättesaamatuks. Simmanil (1924) "Simmanil" on väga kaasahaarav ja hea rütmiga. Need kirjeldused sellest peost, kutsuvad mindki sinna koos teistega pidutsema ja tunnet, et endalgi oleks rind täis sireleid, sest luuletaja kirjutab sellest nii ahvatlevana noorele hingele. /.../ Täis rindki sireleid, mul valla iga tee./.../ Minus on tunne, et kui saaksin kordki sellele simmanile, siis leiaksin omale tee, kust avaneks mulle võimalused suurde ilma. /.../täis minu rindki sireleid, vaim retkleb ööda maid./.../ Oli tunda, et luuletus on kirjutatud heas meeleolus, rõõmsas olekus, mis jõuab minunigi. Don Ramon Don Ramon on julm juht, kes on määratud hukule timuka nööri läbi. Ta on nii
kümne küünega ametlust mühaklikud hing kukru kanna all mandub ülid, vahemaad - ja süda ta toitepinnas kõik teda proovile pannud. panetub. Tõstes värsireasõrmed, pühalikult Südamele keha on tõmmatud ülle. truudust Särk ülle veetakse kehale igavest Krae, mansetid. armastusele Kuid sest pole küll veel: vannun. Rindki tärklises turvaliseks tehakse! Hilja, kui lõpeb see pentsik laat kord: eit maskeerub kreemide teenetes, mees kukub võimlema nagu ventilaator. Arm aga, korvi saanud, läks juba seenele. 10 Lisa 2 (Pildid) 11
Noor mustlastüdruk laulis. Ta hääles, samuti kui ta tantsus ja ilus, oli kirjeldamatut võlu, midagi nii-öelda puhast, kõlavat, õhulist, tiivulist. Ta laul oli pidev helisemine, meloodiate, ootamatute trillerite ja lihtsate lausete ahel, mida katkestasid teravad, vilistavad helid; vahelduvad heliredelid, mis isegi ööbiku tasakaalust oleksid välja viinud, mis aga siiski harmooniliselt liitusid; pehmed hõljuvad helikäigud, mis tõusid ja vajusid nagu noore laulja rindki. Ta kaunis nägu kajastas erakordse väljendusrikkusega kõiki ta laulu kapriise, alates kõige metsikumast joovastusest kuni kõige tagasihoidlikuma väärikuseni. Ta näis olevat vahel kui hullumeelne, vahel kui kuninganna. Laulu keelt Gringoire ei tundnud, paistis isegi, et lauljale eneselegi on see keel võõras, nii vähe vastasid väljendatud tunded laulu sõnadele. Nii said need neli rida ta suus metsiku rõõmulaulu ilme: Un cofre de gran riqueza Hallaron dentro un pilar,
annaabi.ee 
