Ta räägib kuidas ta tekkis himu nümfettide vastu. Ta armastas ühte tüdrukut lapsepõlves, kes aga suri ning ta ei saanud sellest üle. Igal pool kus ta ka ei käinud ja väikesi lapsi nägi imetles ta neid, ta vaatas ainult aga ta ei teinud neile kunagi midagi. Humbert oli kirjanik kes kirjutas teaduslike raamatuid, ta üürib toa kena Charlotte Haze juures, kus ta kohtub Charlotte tütre Lolitaga. Mees armub silmapilkselt neiusse ja jälgib neiut päevast päeva salaja ja mõtleb oma riivatuid mõtteid. Mõne aja pärast otsustab Charlotte viia Lolita noortelaagrisse ja jätab mehele kirja kus teeb avala õlestunnistuse oma tunnetest Humberti vastu. Ta palub mehel koheselt lahkuda või kui härral on temavastu samad tunded siis jääda ja temaga elu jagada. Humbert näeb selles imepärast võimalust Lolitale lähedal olla, teda jälgida ja oma riivatuid mõtteid mõelda. Olles mingi aeg abielus avastab Charlotte Humberti päeviku, kus meesräägib
Vampiir oli see, kes imes tema verd, hinge hävitas ja elu põrguks muutis, kuid ikka ja jälle oli ta armastuse kütkeis. Surma püüdis ta ilustada, see oli tema jaoks nagu tavaline elukäik, mis ootas meid ees. Luuletustes püüdis ta kirja panna kõik võimalikku vastikust, see valuline pihtimus. Saatanat nägi ta endas, kuna tema elu oli igatpidi täis nördimusi. Haiglad, lõbumajad ja tema saatan hingepiina isa. Ta armastas riivatuid asju ja selle püüdiski kõikides luuletustes üles märkida seda mida tema tundis või mida elas üle. Kirglikus tungis täiusele ei piisanud Baudelairile klassikute harmooniliselt ilukultusest ega romantikute ülitundlikkuse valemist, ta otsingud süüvisid vastaspoolusse, inetuse ja pahede allilma, ning haaras nii hea kui kurja oma luule valdkonda. Luule on ühtlasi valuline pihtimus. Kõik kõdunev,
keda nimetas ,,vampiiriks". Vampiir oli see, kes imes tema verd, hinge hävitas ja elu põrguks muutis, kuid ikka ja jälle oli ta armastuse kütkeis. Surma püüdis ta ilustada, see oli tema jaoks nagu tavaline elukäik, mis ootas meid ees. Luuletustes püüdis ta kirja panna kõik võimalikku vastikust, see valuline pihtimus. Saatanat nägi ta endas, kuna tema elu oli igatpidi täis nördimusi. Haiglad, lõbumajad ja tema saatan hingepiina isa. Ta armastas riivatuid asju ja selle püüdiski kõikides luuletustes üles märkida seda mida tema tundis või mida elas üle. Kirglikus tungis täiusele ei piisanud B-le klassikute harmooniliselt ilukultusest ega romantikute ülitundlikkuse valemist, ta otsingud süüvisid vastaspoolusse, inetuse ja pahede allilma, ning haaras nii hea kui kurja oma luule valdkonda. Luule on ühtlasi valuline pihtimus. Kõik kõdunev, mäda, viril, ta haiglased ja hellad meelteelamused ja enesehävitamise kipitav lõbu.
tõrvaga silmi pesta ja siis sulgedega kuivatada vmt. Lõpuks saab narritatav teada ka vastused oma mõistatustele ja saadetakse teiste hulka tagasi. Kui ta suudab refereerida oma Hymylä-muljeid piisavalt poeetilisel ja vaimukal moel, võib ta osa oma kadunud mainest taastada. Analoogiline komme on tuntud ka Eestis: Lõuna-Eestis on saadetud saamatuid äraarvajaid Rasinahe või Kraasinahe, Virumaal Üikülla või Uikkalasse. Mõistatuste hulgas leidub heakene hulk "riivatuid" või "kahemõttelisi", nt. kinda kättepaneku kohta (Sile läheb karvase sisse), porgandi kohta (Must mulk, punane pulk) vmt. Sellised üksused meenutavad oma vormilt harilikke mõistatusi, kuid funktsioneerivad pigem keerdküsimustena. Nende esitamise peaeesmärgiks pole mitte saada partnerilt õiget vastust, vaid ajada teda segadusse, mille mõistatuse esitaja siis ise õige ja süütu vastuse äraütlemisega leevendab, ja uurijad on
annaabi.ee 
