Teisel päeval pidid nad kõik komandandi juures käima allkirja andmas ja öeldi , et luba küsimata ei tohi külast lahkuda . Algul käisid nad keldris kartuleid sorteerimas, siis käisid härjarakendiga naaberkohovsist kartuleid toomas. Peale mai püha läksid nad äestama hobustega, aga hakkas lund sadama ja said lõunaks koju. Uno pandi traktoristile appi, ta oli haakia. Siis olid ainult lint traktorid. Heinaajal aga oli vanaema hobureha peael riisumas, Aino oli heinu kuhja tõstmas suure puuhanguga. Nende brigaad oli: Koigi vallast üks mees, Aino ja üks saksa mees. Riisumas oli neli kohalikku tüdrukut, nemad riisusid heina vaaludesse. Neli härjapaari oli lohistajatega heina vaahedest kuhja juurde vedamas. Nende härgade ajajad olid väikesed 8-9. aastased poisid ja tüdrukud. Nende brigaadis oli kaks Eesti poissi. Vanaema oli järelriisuja ja pidi pärast kuhja ümbruse ilusti korda tegema. Töö algas juba hommikul
sinna sisse, anti tükikene leiba ja kruusi täis vett kaasa ja tehti müür ümbert kinni. Pisut aega kostis õnnetuma hädakisa inimeste kõrvu,aga kaua aega ja veel praegugi näitab ennast kuuvalgetel öödel selle koha pääl kummardaja naisterahva kuju. Tatarlased Vormsis Kui vene kindral Totmakov Läänemaal Vigala, Lihula, Kolovere ja Haapsalu lossid oli ära võitnud, siis käisivad ta sõjamehed venelased ja tatarlased ümberkaudu tapmas ja riisumas ning tulivad ka Vormsi saarele. Borby külas põgenesivad inimesed küla lähedal oleva suure Smäeni kivi otsa ja tõrjusivad vaenlasi, neile keevavett kaela valades, enestest ära. Kerslättis kaevasivad talupojad metsa sügavad augud ja peitsivad endid nendesse. Kohaline pastor põgenes tatarlaste eest vihtlemise sauna, aga need süütasivad sauna põlema ja põletasivad pastori elusalt ära. Kiriku paberid ja dokumendid hävitati ära ja kirikuriistad viidi Saaremaale
alguse 1573.aastast. Plaanides suurt sõjakäiku värbas Johan III Soti kuningalt mehi. Need mehed iseenesest jätavad jälje maha kui nad hakkasid Eestimaale jõudma. Jõuavad Stockholmi ja sealt edasi nad ei saa. Lõpuks mehed siiski Liivimaale jõuavad. 1574.aastal viiakse neid lahinguväljale. Sotlastega seotu leiab aset Rakvere all. Rakvere piiramine venib, olukord ei muutu, on külm talv. Lisaks sotlastele oli sakslasi ja rootslasi, nende vahel tekkisid pinged. Sotlased käisid kohalikke riisumas, tekkis vastuseis talupoegadega. Leiab aset kaklus. Sotlased olid kalvinistid. 15.märtsil lähevad sotlased ja sakslased kaklema, rootslased hoiavad väidetavalt kõrvale. On väidetud, et sakslased korraldasid sotlaste leeris veresauna, hukati kuskil 1500 sotlast. Sakslasi oli toetanud ka ümbruskaudsed talupojad, sest olid kannatanud sotlaste riisumise all. Eestlased olevad hüüdnud: andke neile leili. Seepärast nimetatakse seda Rakvere leiliks
«kuningat» ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks teh- 245 lud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma pani. Siis mindi «sõja» nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud. Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud -- ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita! Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid, prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkuses! paisuma
annaabi.ee 
