välja toodud vabadused ja õigused on näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni aluseks. Edasine võimuvõitlus Prantsusmaal toimus zirondiinide rühmituse, kes esindas jõukama kodanluse ja haritlaste huve, ja jakobiinid, kes toetusid pealmiselt Pariisi kesk- ja väikekodanlusele, vahel. Esialgu oli mõjukam zirodiinide rühmitus, kes arvasid, et vabariigi väljakuulutamisega on revolutsioon läbi, jakobiinid aga pooldasid revolutsiooni süvenemist ning kuninga kui riigireeturi ning kriisi põhjustaja hukkamist. Vastuolud viisid zirodiinide lahkumiseni ning võimu kindlustamiseks kehtestasid jakobiinid diktatuuri ja hukkasid kuningas Louis XVI kui riigireeturi ning türanni. Esialgu koostasid jakobiinid uue põhiseaduse, mis oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi
jäämise eest, mis tähendas 1534. aastast otsest riigireetmist, tuhandeid inimesi. Seetõttu oli ta samuti küllaltki ebapopulaarne, seda süvendas veelgi aadlike vastuseis Cromwellile tema lihtsa päritolu tõttu. Ent nagu Wolseygi, suutis ta võimul püsida nii kaua, kuni tal oli kuninga toetus. Kavala mehena aimas Cromwell üldiselt ette Henry poliitilisi soove ning nende muutumist. Nõnda oli ta varakult asunud õõnestama Anne Boleyni jalgealust, mille tulemusena viimane lõpuks riigireeturi ja abielurikkujana hukati, kuningas aga Jane Seymouriga abiellus. Pärast viimase surma asus Cromwell kiiresti planeerima poliitilist abielu Kleve Annaga, mis oleks Euroopas isolatsiooni jääda kippuvat Inglismaad lähendanud Saksa protestantidega. 1540. aasta alguses sai abielu teoks, kuid kuningale ei meeldinud oma uus abikaasa ning pealegi olid poliitilised olud muutunud ning liit Klevega muutus mõttetuks. Nii sattus Cromwell kuninga silmis halba valgusesse ning
olid juba põgenenud. Mõlemad pooled hakkasid vägesid koguma. Kui parlamendi sõjavae ette asus Oliver Cromwell said kuninga väed lüüa. Kogu sõja ajal oli üks parlament ehk „Pikk parlament“, mis oli 12.aastat. Parlamendi enamus oleks tahtnud nüüd kuningaga ära leppida, aga Cromwell sundis sõjaväega mõõdukamad saadikud parlamendist lahkuma ning ülejäänud saadikutest moodustatud tribunal mõistis Charles I surma, kui riigireeturi. Inglimaa kuulutas välja vabariigi, aga Cromwell võttis endale sisuliselt kuninga rolli, nimetades end lordprotektoriks. Ta saatis parlamendi laiali ning tegutses sõjaväe toel. Ta kehtestas väga ranged seadused ning nõudis, et inimesed loobuksid igasugustest lõbustustest. 7. Kuulus revolutsioon Kui James II tuli troonile tekitas tema katoliiklasi soosiv poliitika kogu maal ärevust. Aadlikud sepitsesid kuninga vastu
kuninga tegevusest nördinud rahvas võis korraldada tema kallal omakohtu. Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti. Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Kuninga tagandamiseks hakati Pariisis Marsi väljakul koguma ka allkirju, kuid ootamatult puhkes seal segadus, rahvahulk võttis kinni kaks noorukit, süüdistades neid vandenõus lasta õhku allkirjade kogumiskoht, nn. "Vabaduse altar", ning hukkas nad ilmselt süütuina. Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud
korruptsioonijuhtumit,“ täpsustas Kross (Postimees 2013). Kross näitab enda mitmekülgsust. Mitte ei tegele ta ainult valimistega, vaid proovib teha Eesti riigile head ka korruptsioonijuhtumi lahendamisega, viidates siis sellele, et tal on oskusi ja tahtmist muuta Eesti riiki paremaks. Jällegi võte, mida valijate võitmisel kasutada – püüd süstida n-ö lihtrahvale IRL-i tegevusega kaasnevat turvatunnet. Andrus Ansip „Samas teeb iga riigireeturi paljastamine meid tugevamaks ja näitab meie vastuluure head tööd. Eesti riigi poolt antav sõnum on selge – meie vastu spioneerivad isikud tabatakse,“ kinnitas Andrus Ansip (Postimees 2013). Ansip võrdsustab siin justkui Eesti, luure ja enda valitsuse, muudab nad nii-öelda üheks meeskonnaks, kes pahalaste vastu võitlevad – tegelikult on seda teinud ehk ainult luure ning Ansip jätab mulje, nagu see oli üksnes tänu temale saadud töö vili.
" Enesetapp või mõrv - mõlemad on võimalikud Politsei kinnitusel oli Monroe ära neelanud kõik majas olnud ravimid ja sel moel endale lõpu teinud. Kuid seda ei uskunud juba algusest peale terve hulk inimesi ja aastatega on kõhklejate arv järjest suurenenud. Joyce Carol Oates kinnitab oma raamatus (mis on aga ikkagi ilukirjandus, kuigi tugineb näitlejatari elust kirjutatud biograafiatele), et Monroe tappis proameerikaliku liikumise tegelane, FBI agent, uskudes, et tegu on riigireeturi ja kommariga. Oates kirjeldab, kuidas mõrvar avab magamistoa ukse võtmega, mille üks teine agent on valmis pannud, satub seksuaalsesse ekstaasi, nähes näitlejatari alasti - vaid pisut linaga kaetult -, kuid vajutab siiski otsustavalt mürgisüsti talle südamesse. Teise, jõhkrama, versiooni järgi tapeti liiga palju teadev Monroe kas eriteenistuse või Kennedyte tellitud mõrtsuka käega. Mõrvar olevat teinud surmasüsti pärasoolde - sinna ei jää jälgi. Seda
kuninga tegevusest nördinud rahvas võis korraldada tema kallal omakohtu. Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti. Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Kuninga tagandamiseks hakati Pariisis Marsi väljakul koguma ka allkirju, kuid ootamatult puhkes seal segadus, rahvahulk võttis kinni kaks noorukit, süüdistades neid vandenõus lasta õhku allkirjade kogumiskoht, nn. "Vabaduse altar", ning hukkas nad ilmselt süütuina. Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud
annaabi.ee 
