päevikut et enda kahjud kõik ülesse kirjutada ja järge pidada palju tal näiteks aastas teenimata jäi. Kuhu Jakov ka ei vaatanud, igalpool nägi ta ainult kahjusi. Jakovi naine Marfa jäi aga haigeks. Lamava Marfa kõrval meenus Jakovile, et ta pole vist kogu koos elatud elu(52a) jooksul kordagi Marfat hellitanud, pole haletsenud, kordagi polnud taibanud talle rätikut osta või pulmadest kus orkestriga esineti midagi süüa tuua. Jakov oli temaga ainult kärkinud, kahjude pärast riielnud, teda rusikatega ähvardanud. Jakov oli isegi Marfal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud suured. Kui ta Marfa arsti juurde viis selgus et päästa ei anna enam midagi. Peale seda kui Jakov oli Marfale kirstu valmis meisterdanud kutsus Marfa ta enda juurde ja uuris kas Jakov mäletab 50 aasta taguseid mälestusi, mis sel hetkel Jakovile ei meenunud. Peale naise matuseid läks Jakov Rothscildiga riidu. Jakov jalutas jõe äärde ja järsku märkas et
Ainult arst, lapsed Kira ja Miki ning kaupluse omaniku tütar olid tihti nende külas mängimas. Neil olid suured toad, suur aed ja mets aia taga- kõik oli nende mängumaa. Neil oli tädi Liine, kes neid hoidis ja kantseldas. Talvel olid nad kogu aeg õues. Neile kõigile tehti suusad millega nad sõitsid. Kelkudega tassiti lund metsa. Liinet nad kartsid, sest ta teadis, kuidas majas korda hoida. Aga tädi Liine oli neile kõige kallim inimene. Isa oli hea ja ta ei riielnud nendega kunagi ega löönud. Kui nad midagi valesti tegid, siis isa kutsus nad enda juurde ja rääkis mis võib juhtuda, kui nad sõna ei kuula. Ema ja isa ei riielnud ka omavahel. Ema lahendas nende tülid vaikselt ja isa ei saanudgi kõigest teada. Kuna nad elasi maal, siis maalaste päevad olid tihedad ja töörohked. Läksid kõik neljakesi rivis viljapõllule ohakaid torkima. Lisaks põllutööle olid kahekaupa köögis abiks. Samuti käisid meiereis hobusega piima viimas
Kellelgi ei lasknud ta puhata, kõige vähem endal ja oma naisel, kes pidi väga palju vaeva nägema, et aidata oma meest teel tema unistuste täitumise poole. Krõõdal oli küll raske, aga ei kurtnud ta kunagi. Oma mehega ei olnud ta ühel nõul ka suhetes Oru rahvaga. Ikka püüdis ta Andrest tagasi hoida, et see oma üleaedsega pahandustest hoiduks, kuid mees ei kuulanud teda, sest see polevat naiste mure. Aga Krõõt tahtis rahulikult elada, ilma tülideta. Oma mehega ei riielnud ta kunagi, kuigi mees ise temaga tõreles. Esimest korda juhtus see heinamaal, kui vihm ähvardas kaela tulla ning oli tarvis kiiresti koormat laduda. Rutuga ei märganud Krõõt, et koorem viltu läks ning lõpuks kukkus kõik ümber. Hiljem läks Krõõt aita ema vana kirstu najale nutma mehe sõnade pärast. Surivoodilgi mõtles ta sellele korrale tagasi ja leidis, et kui ta tookord poleks pisaraid valanud, oleks ka ülejäänud korrad olemata jäänud
.. Marfa vahtis lakke ja liigutas huuli ning ta ilme oli õnnelik, nagu oleks ta näinud surma, oma vabastajat, ja temaga sosistanud. Läks juba valgeks, läbi akna oli näha, kuidas koit süttis. Oma eite vaadates meenus Jakovile millegipärast, et ta vist kogu elu jooksul teda kordagi polnud hellitanud, polnud haletsenud, kordagi polnud taibanud talle rätikut osta või pulmadest midagi suupärast tuua, vaid oli temaga ainult kärkinud, kahjude pärast riielnud, talle rusikatega kallale tormanud; tõsi, ta ei peksnud teda küll kunagi, kuid hirmutas siiski, ja iga kord kivines naine hirmust. Jah, ta oli tal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud suured, ja naine jõi ainult kuuma vett. Ja ta mõistis, miks naisel oli nüüd niisugune imelik, rõõmus nägu, ning tal hakkas jube. Oodanud hommikuni laenas ta naabrilt hobuse ja viis Marfa haiglasse. Siin oli tõbiseid vähe ja sellepärast ei tulnud kaua oodata, ainult tundi kolm
vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas). Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades" leitud lõpplahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina teineteisest lahkudes: ,,Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud." Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku iroonia" tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses - see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähelepandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse
annaabi.ee 
