,,Pilved kuuvalges"). Teemaks on enamsti loodus. Ridala annab sõnadega edsi täpse looduspildi (nt. ,,Talvine õhtu"). Samuti meeldis talle kirjutada armastusest, kirest (nt. ,,Armukevade") ja noorusmälestustest (,,Noorusmaa"). Nagu Enno luuletustes, nii on ka Ridala luuletuste põhisõnum elu igavene ringkäik ning et elu muutub pidevalt (,,Noorus", ,,Kaks pihla"). Samuti näib mulle, et luuletuses ,,Hall laul" on viidatud sõjale ja sellega seotud muredele. Ridalale luuletuste trükipilt oli erinev: ta paigutas luuleread uudselt, pannes vahel üksikuid sõnueraldi värssidesse, nii et salmid moodustasid graafilisi pilte (nt. ,,Kadunud kevade").
Justkui jalutaks üks vaatleja metsas või aasal ja silmitseks regesid, mis aeglaselt kaugenevad ja lõpuks silmapiiril kaovad. Ridala luuletustes kajastub palju päevast-öösse üleminekuid. Ta kirjeldab palju üksildast endamisi vaatlejat ja arutlejat. Tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli väga eriline ja täpne ja ta õhutas ka teisi autoreid vormimuutustele. Samuti on Ridalale iseloomulikud kevadmotiivid („Kevade tunne”). „See helendab, helgib, särab, sätendab”…Südames midagi salaja tärkab…“. Ridala sõnakasutus ja kirjeldus kevade kohta on meeldiv ja tekitab mõnusa tunde. Kevad ongi just selline aastaaeg, kus tõepoolest kõik õitseb ja tärkab ja loodus on hämmastavalt kaunis. Kevade kadumist kirjeldab ta oma luuletustes kui ebameeldivat tunnet, kus kõik värske ja puhas õhk kaob.
Enno tähtsaimaks loomingu allikaks oli tema ema ning vanaema laulude ning juttude muinasmaailm tontidest ja taluhaldjatest. ,,kuulda üksi hingamist, nagu unenäo sõudu, taluhaldja liikumist." nõnda jutustab ,,Õhtu kodutalus". Enno luules on pidevalt läbivaks teemaks igatsus koju, igatsus kauguse, igatsus lõpmatuse järele. ,,Oo hing, kas tunned, kuhu surevad kõik sihita teed? Oo hing, kas tead, kuhu lõpevad kõik teeta sihid?" nõnda küsib Enno ,,Igatsuse laulus" Ridalale on väga iseloomulik luuleridade paigutus, mis omakorda moodustavad omaette graafilise illustratsiooni, mis sulanduvad ühte luuletuse endaga. Eriti silma torkav on see ,,Talvises õhtus", kus viimases stroofis iga järgnev rida libiseb eelnevast kaugemale ,,Mööda lõpmata teed lähevad reed kuu kahvatul kumal eha punal, kaugele..." Samuti on iseloomulik kujutada õhtuhämarust, värvivarjundeid väga hoolega tähistada,
Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. Kevad jäi Underile kõige rohkem südamese, sest see peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus...". Ridalale on kevadmotiivid samuti kesksel kohal. See helendab, helgib, särab, sätendab, ,,...Südames midagi salaja tärkab...". Mulle meeldib Ridala sõnakasutus kevade kohta, sest see on aastaaeg, kus tõepoolest nii on, kõik ju õitseb ja hommikuti pärlendavad kastepiiskades rohelised puud-põõsakesed. Kevade kadumist kirjeldab kui halba kogemust, kus ,,...Tunnetes tumedas, pisarad jämedad, pisarad kibedad, valguvad.". Ridala luulekogu "Kauged rannad" jätkas temaatiliselt "Laulude" suunda,
a., millele järgnes "Kauged rannad" 1914. a. Need kogud sisaldavad Ridala lüürika kõige kandvamat osa. Ridala luule ammendamatuks aineallikaks on kodusaar, sealsed kadarikused maastikud, rand ja meri. "Rand, kuldne, unistustega, / mu kodumaa!" hüüatab Ridala luuletuses "Noorusmaa". Kirjanik oli esimene , kes tõi selle aine meie lüürikasse tõeliselt luuleväärselt. Neidsamu loodusvaateid hiljem kujutanud kirjanikel puudus Ridalale omane impressionistlik üksikasjalikkus. Impressionistliku stiili tunnuseid on ka ühes Ridala tuntumais luuletuses "Talvine õhtu", mis avaldati ka ajakirjas "Noor- Eesti". Talvine õhtu Üle hämara, varjudest tume, õrna ja sinava lume heidab veerev, kustuv päike punava läike. Üle ääreta, lumise välja, nii tühja ja palja, viib üksik tee üle jõe, kus pruunikad pajud on unesse vajund. Mööda lõpmata teed lähevad ree kuu kahvatul kumal, eha punal, kaugele...
kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega. Värsikogud ,,Villem Grünthali Laulud" (1908) ja ,,Kauged rannad" (1914) paistsid silma uudse looduslüürika ainesega, rannamaastike impressionistlike kirjeldustega. Minevikuromantikast on kantud poeemid ,,Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915) 5 ja soomemõjulises regivärsis kirjutatud ,,Merineitsi" (1918). V. Ridalale iseloomulikust rahvaluule harrastusest kasvas välja pikem eeposetaotlustega regivärsiline poeem ,,Toomas ja Mai" (1924). Ta kavandas seda uueks rahvuseeposeks, kuid see ei küündinud Kreutzwaldi ,,Kalevipoja" tasemeni ning vajus unustusehõlma. Autor on avaldanud ,,Kalevipoja" ümberjutustuse (1921) ja lugulaulu "Kullervo" tõlke (1921). Temalt on ilmunud antropoloogiline essee ,,Tõu küsimus" (1914) ning kirjandusloolised esseed ,,Anna Haava" (1914-1915) ja ,,Ernst Enno" (1925). Samuti
annaabi.ee 
