aastal teine väga sarnane, kuidas veidi erineva ehituse ja käitumisega HIV-2, mis põhjustab samuti AIDSi. HIV-2 on vähem levinud ning selle viirustüübi poolt põhjustatud haigus on aeglasema kuluga. HIVi päritolu on tundmatu, kuidas arvatakse, et haigus sai alguse Kesk-Aafrikast, kust kandus Haiitile ning sealt homoseksuaalide kaudu USAsse. 1.1. HI-viiruse struktuur ja paljumine HI-viirus on palju lihtsama ehitusega kui näiteks bakterid või ainuraksed, kuid see erineb teistest retroviirustest. Viirused saavad hakkama nii lihtsa ehitusega seetõttu, et nad on rakusisesed parasiidid. Paljunemiseks vajvad nad mõne raku olemasolu, kasutades selle ensüümide masinavärki enese taastootmiseks. HIV koosneb kahest RNA-molekulist, mis sisaldavad viiruse geneetilist infot, neid ümbritsevast valgulisest kapsiidist ja lipiidsest välisümbrisest, millest ulatuvad välja viiruse pinnavalgud (vt joonis 1). Joonis 1. HI-viiruse ehitus. 4
avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on uks DNA-molekul, mille jarjestus uhtub materjalile lisatava praimeriga, siis on see avastatav. PCR on korvale torjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tupiseerimisel. RNA uurimiseks ja paljundamiseks PCR meetodil on esmalt vajalik RNA transkribeerida DNA-ks, mida saab teha ensuumi-poordtranskriptaasi abil, mida leidub retroviirustest nakatunud rakkudes. Sel moel sunteesitud DNA-st on voimalik saada hiljem taas RNA-molekulid. DNA molekuli nukleiinhappelise (NH) jarjestuse maaramine Elektroforeetiliselt lahutatud DNA fragmentide NH jarjestust on voimalik kiiresti maarata kasutades selleks kas keemilist voi ensumaatilist sekveneerimist. Keemiline meetod pohineb nukleotiide valikuliselt lohustavate kemikaalide kasutamisel. Esmalt margistatakse radioaktiivse isotoobiga DNA ahela uks ots, misjarel
H. Morgan. 1941. aastal avastati, et geen kodeerib valku 1944. aastal tõestas O. Avery, et pärilikkust kandev materjal on desoksüribonukleiinhape. 1953. aastal kirjeldasid J. D. Watson ja F. H. C. Crick DNA kaksikheeliksi struktuuri. 1961. aastal avastati, et geneetiline kood on kirjutatud kolmest nukleotiidist koosnevate triplettidena 1961. aastal avastati mRNA ning F. Jacob ning J. Monod avaldasid geeni regulatsiooni operonimudeli 1970. aastal avastasid H. Temin ja D. Baltimore retroviirustest ensüümi pöördtranskriptaas, mille abil toimub DNA süntees RNA-lt. 1977. aastal töötati välja meetodid, millega oli võimalik DNA-d suurtes hulkades lugeda. PÄRANDUMISE ALUSED DNA (desoksüribonukleiinhape) Ehitus. DNA on madalmolekulaarne aine, mis koosneb viiesüsinikulisest suhkrust desoksüriboos, fosfaatrühmast ja lämmastikalusest. Fosfaatgrupp ja lämmastikgrupp moodustavad lämmastikaluse.
Nt koduhiire (Mus musculus) kromosoom 17 t-haplotüübi suhtes heterosügootsed isased toodavad u 90% t-haplotüüpi kandvaid sperme. t-haplotüüp peaks fikseeruma → ära hoiab see, et t-homosügoodid on steriilsed. Transposoonid – lühikesed genoomsed regioonid, mis võivad genoomis teistesse kohtadesse liikuda. Iseka DNA hulka kuuluvad need, mis teevad endast koopiaid, mis liiguvad mujale, ega kustuta algset koopiat, nt retrotransposoonid (RNA retroviirustest), LINE-d (Long Interspersed Nuclear Elements). 28. Milles seisneb valiku kinnitamise (reinforcement) mõju liigitekke puhul? Marian Liigi definitsioone on mitmeid, aga suguliselt paljunevate organismide puhul kasutatakse liigi määratlemisel enamasti reproduktiivset isolatsiooni. Kuidas reproduktiivne isolatsioon evolutsiooni käigus tekib? Kas see tekib ka juhul, kui fenotüübiliselt mõnevõrra eristunud populatsioonid veel kokku puutuvad? Nt on liigil 2 populatsiooni: maismaal ja saarel
vajalik õigeks polüpeptiidahele terminatsiooniks. Spontantaansed ja indutseeritud mutatsioonid: Spontaansed mutatsioonid võivad toimuda igas rakutsükli faasis. Transposoonide liikumine põhjustab sp.mut. Mutatsioonide määr = ~10-4 - 10-6 mutatsiooni /geen/põlvkond. Määr on erinevates genoomi osades erinev, palju sp.mut.repareeritakse. Transponeerumine tekivas spontaansed mutatsioonid tänu sellele, et transposoon võib minna mõne geeni keskele. On erinevad, tingitud näiteks retroviirustest, esinevad nii pro- kui eukarüoodsetel organismidel. Spontaansed: Erinevad DNA replikatsiooni vead. Wobble paardumine: T-G, C-A, A-G, T-C. Normal paardumine juba järgmises tsüklis; sagedus F2 on 25%. GT paarid korrigeeritakse proofreadinguga, ka teiste reparatsioonisüsteemidega. Insertsioon ja deletsioon. DNA silmused matriitsahelal, mille jätab DNA polümeraas vahele ja selle tulemus deletsioon. DNA silmus uuel sünteesitud ahelal, polümeraas lisab aluse.
(viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avas- tamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis on see avastatav. RNA uurimiseks ja paljundamiseks PCR meetodil on esmalt vajalik RNA transkribeerida DNA-ks, mida saab teha ensüümi- pöördtranskriptaasi abil, mida leidub retroviirustest nakatunud rakkudes. Sel moel sünteesitud DNA-st on vôimalik saada hiljem taas RNA-molekulid. Joonis. Polümeraas-ahelreaktsiooni etapid Pôhilised valdkonnad, kus insenergeneetikal on laiem perspektiiv. 1) Teatud spetsiifiliste molekulide tootmine suurtes hulkades. Siia kuuluvad esmajoones DNA ja RNA molekulid, kuid samuti mitmesuguste proteiinide produktsioon, millele eelneb vastava geeni viimine sobiva peremehe genoomi (eelkôige bakterid, kuid ka
annaabi.ee 
