inimene. Tegemist on psüühiliste erivajadustega inimesega, kellele on kohtu poolt määratud eestkostja, kelle haigus on aastatega ainult süvenenud ja kes vajab hooldamist ja juhendamist 24/7. Töövõimereformi ettevalmistamine algas 2011/2012 aasta talvel. Esialgseks ideeks oli tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomine, mis oleks pidurdanud töövõimetute hoogsat juurdevoolu ja pensionikulude kasvu. „Praeguseks hetkeks meenutab algideed vaid reformi retoorikasse ununenud fraas inimeste „tööle tagasi“ toomisest, mida poliitilised uustulnukad, sealhulgas reformi kirglikult patroneeriv peaminister, seletadagi ei oska. Tegelemine tööandjate ega meditsiinisüsteemiga riigiisasid aga ei köitnud (esimesi ei soovinud poliitikud pahandada ja teist ei tahetud koormata). Vaja oli kiiremat ja selgemat tulemust – pensionikulude lõiget ja sotsiaalkulutuste viimist töötukassasse. Nii sooritatigi äkiline
Et inimese olemine eelneb tema olemusele, siis vastutab inimene oma eksistentsi eest. Sellisest vastutusest tulenevad inimesele omased hirm, mure ja rahutus, ilma milleta poleks võimalik tõeline eksistents. Inimesed seda üldjuhul ei märka- põhjuseks on enesepettus, halb usk. Rahvahulka sulamine lihtsustab säärast enensepettust. Karl Jaspers kirjutas 1931. Aastal sellise nähtuse kohta: ,,Ka inimene ise kuulub massi hulka, ent see mass ähvardab teda luputada ,,meie kõik"- retoorikasse ja möllu, millest inimene saab petliku jõutunde, mis siiski haitub nagu poleks seda iial olnudki. Ka liigendatud mass on vaimuvaene ja ebainimlik. Ta on olemine ilma eksistentsita, ebausk ilma usuta. Ta võib kõik puruks tallata, tal on soodumus mitte taluda suurust ja iseseisvust, kuid kasvatada inimest nii, et neist saaksid usinad töösipelgad."(2. lk 53.) Inimesed põgenevad vastutuse eest. Kuidas seda tehakse? Üldjuhul seletavad eksistentsailistid seda järgmiste võtetega:
Satiir ü-kondliku elu pealispinnal, väldib ohtlikke teemasid. Võitlus filos. dogmatismi vastu on mõnikord teooria halvustamine, teaduse naeruvääristamine näitab võhiklust. Ajaloolisest piiratusest ja positiivsuse puudumisest hoolimata on Lukianos oma aja silmapaistvamaid andekaid vabamõtlejaid, kes võitles religioosse ebausu, sarlataansuse ja poseerimise vastu. Viimasel loominguperioodil võib märgata osalist tagasilangemist retoorikasse, ent satiir püsib siiski. Apuleius- looming on mitmekesine. Teosesse ,,Kuldne eesel" on põimitud kümmekond mitmesugust jutustust. Folkloorne süzee on seal antud kirjanduslikus vormis, väga põnev on lugu Amorist ja Psychest. Apuleius käsitleb salakavaluse, ustavuse ja omakasupüüdmatu armastuse teemat allegooriliselt. Inimese hing astub uudishimu sunnil keelust üle ja peab heastama oma süü kannatuste ja kestvate rännakute hinnaga. Idee
eriti võistlevate nõudmiste olukorras (näit. sportimine vs. lapsega tegelemine) (Kutsar 2007: 53). Kirjandustest on palju leida uurimusi emaduse kohta, ema tähtsusest laste elus. Eriliselt rikas on kirjandus sotsiaal- ja perepoliitika valdkonna kuuluvate tekstide poolest naiste töö ja pereelu ühitamise/ühitamatuse kohta. Isadus ja isaroll muutuvas ühiskonnas on aga teenimatult vähe uurijate tähelepanu leidnud. Siiski on ka meie ühiskonnas poliitilise retoorikasse juurde tulnud mõisteid, nagu aktiivne isadus, isapuhkus; naistenõuandlate juures töötavad emakoolid on juba aastaid olnud ümber nimetatud perekoolideks, püüdes kaasata oma tegevusse üha enam (tulevasi) isasid; kõrgelt hinnatakse isa osalemist lapse sünnitamisel (Kutsar 2007: 51). Ettekujutus mehest kui isast võib olla ka vastuoluline. Isa on see, kes pakub traditsiooniliselt pereliikmetele turvatunnet, ta on perekonna esindaja väljaspool kodu (leivateenija, maksude
annaabi.ee 
